Arnold Rüütel koos abikaasaga 2016. a Pärnu Vallikäärus lipu päeva tähistaval kontserdil.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Elle Lees
2024. aasta viimasel päeval valmistus eesti riik ja rahvas musta – lumeta aastavahetuse tähistamiseks. Majandusliku pitsituse ja ähvardava sõjaohu olukorras jäeti ära traditsiooniline ilutulestik. Vanem põlvkond eelistas kodurahu lähedastega riigiraadio ja televiisori seltsis. Aasta viimastel minutitel valmistas ilmataat üllatuse – kogu maa kattus õhukese valge lumelinaga.
Ja siis teatas ringhääling kurva uudise – igavesele unele oli suikunud Eesti Vabariigi kolmas president Arnold Rüütel.
Lahkunud riigimees oli eriti lugupeetud maarahva hulgas. Saaremaa Pahavalla Tooma talust pärit perepoeg tahtis saada meremeheks, kuid isa soovis pojast saada oma talu edasiviijat. Ta muidugi ei teadnud, millise heateo sellega teeb eesti rahvale. Poeg elas üle 96 aasta, jagades oma rahva saatust keerulistel aegadel ja tõustes riigijuhiks aitas kindlustada eestlaste iseolemist. Arnoldile oli antud kodust hea kasvatus, empaatia, tööarmastus, ausus, muusikaanne, teadmisjanu, organiseerimisvõime, hea välimus. Kõiki omadusi kasutasid Arnoldi õpetajad koolipõlves ja hiljem tööandjad aina keerulisemate ja raskemate ülesannete täitmiseks. Aga saarlane ei kartnud midagi ega kedagi. Rahulikult ja tasakaalukalt liikus ta karjääriredelil ülespoole, kuni jõudis tippu – Eesti Vabariigi presidendiks.
Arnold Rüütli ja minu eluteed ristusid mitmel korral, nüüd on aeg mäletada. Esimest korda nägin teda, kui ta võttis tantsima Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) ballil minu lauluõe Ingrid Ruusi. See oli ilusaim tantsupaar ülikooli ajal. Aastad möödusid, tudengielu lõppes ja meid määrati tööle. Mina läksin 1959.a. geograafina mullastikku kaardistama saartele, astusin Eesti Looduskaitse Seltsi liikmeks. 60.aastate keskel olin mullaproove võtmas Saaremaal, seal tuletati meelde Arnold Rüütlit. Karja sovhoosi agronoom näitas mulle karjakopleid ja sosistas kõrva, et ma hoidku nende saladust: Rüütel soovitanud kopleid peita Moskva kontrollide eest, sest katsetati rohumaade kooslusi loomade söödabaasi huvides. Sel ajal kästi kõik maad üles künda ja täis külvata vilja, et saagi numbreid suurendada. Rüütel tegi töö ja õppe kõrval EPAs uurimistööd. Lk Seltsi asutaja Jaan
Eilart kavala diplomaadina kutsus hiigelorganisatsiooni juhtima nõukogude võimu juhtivaid tegelasi, aga ainult usaldusväärseid ja rahva poolt lugupeetuid, nagu Arnold Rüütel, Jüri Kraft, lisaks ministrid Ferdinand Eisen, Heino Teder, Nellis jt. Looduskaitse varjus hoiti elus eesti keelt, kultuuri, kunsti, mälestisi. Mina olin ELKSi Tallinna Oktoobrirajooni juhatuse liige, tundsin kõiki näo järgi, sest kohtusime looduskaitse kokkutulekutel.
Lähem kokkupuude tekkis Arnold Rüütliga, kui mind kutsuti tööle Eesti Informatsiooni Instituuti. Keskkonnakaitse nooremteadurina oli minu ülesandeks anda informatsiooni kompartei keskkomitee, ministrite nõukogu, plaanikomitee ja ülemnõukogu presiidiumi juhtivatele töötajatele. 11 aastat viisin isiklikult abonentidele ülemaailmseid uudiseid keskkonnakaitsest eesti- ja venekeelsete artiklitena, kasutades valuutakirjandust ning kinniseid allikaid. Saastumine tekitas teravaid probleeme energeetikas, tööstuses, põllumajanduses, ka tervishoius jm. Tuli tegelda Maardu fosforiidi, Kunda tsemendi, Narva elektrijaamade ja Peipsi probleemidega. Arnold Rüütlile viisin infot tema töökohtadesse kuni 1985. aastani. Sisse pääsesin passi näitamisel valvurile, sest punast piletit mul polnud. Rüütli juures läks alati rohkem aega, sest ta arutas põhjalikult iga probleemi ja andis mulle suuniseid.
Talle ei meeldinud Tallinn eriti, hoidis oma EPA uurimislaboriga kontakti. Mulle ütles, et noored annavad talle elujõudu ja hoiavad teda vormis. Talle oli väga tähtis Tartu kodu, abikaasa teaduslik töö, lapsed. Mulle avaldas eriti muljet, kuidas ta keskkomitees vastu võttis oma õpilasi – agronoome, kolhooside esimehi ja sõpru, kõiki sinatades. Kord juhtusin kuulma, kuidas Vaino kutsus Rüütlit enda juurde, aga vastuseks sai, et „lükkame edasi, mul on praegu nõupidamine”. Aga meil kulus terve tund keskkonnakaitse teema peale. Lisaks viisin Rüütlile Ameerika põllumajanduse kohta infot, kuidas farmis saab nelja töötajaga pidada mitusada lehma, kuna meil olid siis suured probleemid tööjõuga lautades. Koostöö meil laabus hästi, sain tundma lähemalt tippjuhi inimlikku poolt. Tema härrasmehelik välimus ja rahulik kõneviis varjas tegelikku tahtejõulist uudishimulikku mehist eestlast.
Meenub Loodusuurijate Seltsi konverents EPA saalis, kus Rüütel pidas ilma paberita kõne, mille sisu oleks võinud üles ärritada nõukogude võimurid. Ta oli siis Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Järgnevalt mäletan Rahva Hääle juhtkirja, kus Rüütel kritiseeris põllumajanduspoliitikat ja põhjendas vajadust minna üle eriti seakasvatuses kvaliteetsele majandamisele. Oli suur lihapuudus
ja Moskva käskis ehitada uusi lautu ning suurendada sigade arvu. Aga Rüütli arvates sai kasvatada sigu Eestis vaid nii palju, kui võimaldas oma söödabaas, sest ei saanud loota Kasahstanile, Kuubale ja Kanadale. Sellele järgnes „austav üleviimine” Kadriorgu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Seega eest ära! Aga tegus saarlane koondas enda ümber parimad ajud ja nendega algaski Nõukogude Liidu lagundamise ning Eesti Vabariigi taastamise protsess.
Aeg oli küps. Tekkis muinsuskaitseliikumine, mida toetasid paljud aktiivsed looduskaitsjad. Suureks sündmuseks oli president Pätsi kojujõudmine. Ümbermatmise toimkonda juhtis Arnold Rüütel. Olin kaasatud Tallinna Botaanikaaia esindajana toimkonda ja valmistasin ette president Pätsi jumalaga jätmist tema endise Kloostrimetsa taluga. Elumaja akendel põlesid küünlad, matuseauto seisis taluõuel, selle ümber poiste laulukoor ja botaanikaaia töötajad, nende hulgas Andres Tarand ja Arnold Rüütel. Vargsi poetasin Rüütli pihku küünla ja palusin selle viia Metsakalmistule.
1987. a asutasime Kloostrimetsa muinsuskaitse klubi ja sellest sündis 1995. a 1. detsembril Konstantin Pätsi Muuseum, mille MTÜ-na kinnitas kultuuriminister Allik 1996.a. veebruaris. Kogutud materjalide põhjal koostasin ennesõjaaegsete riigivanemate fotodest stendi ja panin selle välja Eesti Näitustel toimunud turismimessil TBA boksis. Külalisi käis palju ja näitust tuli vaatama ka Arnold Rüütel. Ta vaatas kaua minu stendi ja seal samas täitis liikmeks astumise ankeedi. Mida ta sel hetkel mõtles, ei tea, aga huvi oli ilmne. Liikmena oli ta aktiivne, käis koosolekutel, maksis liikmemaksu, presidendina võttis meid vastu Kadriorus. Ta käis nii presidendina kui ka hiljem meie MTÜ korraldatud avalikel üritustel. Mulle ütles ta, et peab seda väga vajalikuks, lausa kohustuseks. Sellega mõtles ta institutsiooni, mitte lihtsalt oma isikut. Riigimehelik suurelt mõtlemine! MTÜ tegevustoetuseks leidis ta võimaluse presidendi rahastuse arvelt ja meie omalt poolt valisime Arnold Rüütli Konstantin Pätsi Muuseumi esimeseks auliikmeks. Viimaseks kohtumiseks jäi minu ja Küllo Arjaka külaskäik Rüütlite uude majja Künnapuu tänaval auliikme 95. sünnipäeva puhul. Aeda jätsime president Pätsi lemmiksireli (Späth) istiku ning kaasa võtsime Rüütli erilise künnimehe tugeva ja sooja käesurumise. Pärast seda suhtlesime sinatades vahetevahel telefoni abil.
Lõpuks väsis eesti rahva poolt väga lugupeetud riigimees. Head und Sulle, Arnold Rüütel, puhates igaveses vaikuses!