Et hundid talvel näljased olid ja tihti tee ääres luusisid, korraldasid mehed järgmisel viisil hundijahti. Nad istusid 2-5-kesi rekke ja sidusid pika nööri otsas heinakoti ree taga järele jooksma. Et hunti juurde meelitada, võeti tavaliselt põrsas ehk kutsikas kaasa. Muist mehi hoidsid püssid laskevalmis, üks hoolitses selle eest, et põrsas või kutsikas hästi pidi kisama. Hundid, kes kisa kuulsid, ruttasid teele, kus nad rege ja selle järele hüplevat kotti nägid. Teel „kikerdavat“ kotti koeraks pidades viskusid nad aplalt selle kallale. Seda ootasidki kütid. Et hundid laskekaugusesse olid tulnud, anti reest tabavat tuld.
Oskar Loorits, „Endis-Eesti elu-olu II, lugemispalu metsaelust ja jahindusest“, Tartu, 1941.