Mustvee vallas asuvale Avinurmele toob kuulsust puhkpilliorkester, kelle muusikahelid kostnud paljudes saalides ja vabaõhusündmustel. Hiljuti tänas Eesti Rahvakultuuri Keskus muusikakollektiivi dirigenti Verner Mölderit tänukirjaga.
Seoses tunnustamisega andis orkestrijuht intervjuu infoveskile Külauudised. Usutluses oli kõneaineks Eesti puhkpillimuusika hetkeseis ja tulevik.
Meenutame sissejuhatuseks teile tunnustuse toonud kontserti „20 helisevat aastat”.
Kõigepealt suur tänu märkamast ja tunnustamast Rahvakultuuri Keskust kontserdi ”20 helisevat aastat” korraldamise eest. Viimased poolteist aastat on olnud nii meile, kui kõigile teistele kultuurielu viljelejatele tõesti keerulised. Sellele vaatamata oli meie suurim soov möödunud aasta 28. novembril tähistada suurejooneliselt meie varalahkunud dirigendi trombooniprofessor Heiki Kalause 70. sünniaastapäeva kontserdiga”20 helisevat aastat”. Just kontserdi pealkiri ilmestab kujundlikult meie teekonda koos Heikiga ja nüüd pea 14 aastat ilma temata. Need on olnud tõesti helisevad ja täis suurel hulgal positiivseid emotsioone, mida pakub pillimäng, aga ennekõike seltskond, kellega me sellel rännakul oleme olnud. Selle kontserdi tarbeks olime aegsasti ette valmistanud mitmed uued palad, mida meie publik kuulis esmakordselt meie esituses ja oli lugusid, mis on meile märgilise tähtsusega. Näiteks Uno Naissoo „Intermezzo”, mille arranžeeris spetsiaalselt Avinurme orkestrile Aleksander Rjabov juba 2004 ning millega osalesime orkestrite Turniiril 2013. aastal Estonia kontserdisaalis. Pälvisime C grupis esikoha. Sellel kontserdil esinesid paljud muusikud ERSO-st ja Kaitseväe orkestrist, siis oli publikul võimalus kuulata suurepäraselt esitatud klassikalist muusikat kuni tänapäevani välja. Kuna meie koosseisus on mitmeid noori, siis püüame alati olla ka nende muusikalise maitse järgi. Seekordki kõlas kontserdi lõpuosas töötlus ühest tempokast poploost. Kuna suur rõhk oli Heiki õpilaste näol tromboonidel, siis saime nautida imelisi trombooni ansambleid. Üles astus minu oma perest koosnev ansambel „The Verner Band” , kus mängib minu kaks poega ja vend.
Kuum teema meie Kaitseväe orkestri kaotamise ideega näitab, kui küüniline võib olla poliitika ja kui kultuurivaesed on meie otsustajad.
Kuidas jõuda hea puhkpillimuusikani, mida naudib publik ja millest tunnevad rõõmu pillimängijad?
Arvan, et siin mingit suurt saladust pole, vaid läbi ajastute pikk ja sihikindel töö. Meie põlvkond on väga suure tänu võlgu Evald Tammele, kes vedas kooliorkestrit läbi aastakümnete ja kogu puhkpillielu Avinurmes. Siit edasi Heiki Kalaus, kes tõi orkestri töösse ja siinsesse muusikaellu täiesti uue hingamise. Aga meie tänased noored, kes mängivad nüüd samuti orkestri ridades, nende teekonna algusele muusikas tuleb suur kummardus teha Mare Russakule, kelle panus noorte muusikute järelkasvule on märkimisväärne. Nüüd, kus meil on võimalus pakkuda lastele pilliõpet Mustvee Muusika- ja Kunstikooli Avinurme osakonnas, tahan tänada tänaseid pilliõpetajaid ja kooli direktorit Lauri Väinmaad. Kui see kõik panna ajateljele, mida mina mäletan, tekib 40 aastat. Kõige tähtsam on selle juures tagala – need on kõik orkestriliikmed oma peredega. Jah, peab olema kannatlikkust, aga ennekõike on määravad inimestevahelised suhted, millel tegelikult kõik rajaneb.
Kui sügavad on teie enda seosed Avinurmega ?
Mina olen sündinud ja koolis käinud Avinurmes. Huviga käib ikka kaasas see, et paljudel puhkudel jõuad sinna läbi oma vanemate tegevuse ja eeskuju. Minu isa on pärit Tudulinnast ja ka tema alustas koolipõlves pillimänguga, aga Tudulinnas. Seal oli tol ajal suurepärane õpetaja August Luming. Isa elutee tõi ta Avinurme ja trompetimäng on saatnud teda tänaseni mängides meie orkestris. Seega oli see vist loomulik asjade käik. Esimesed sammud olid Avinurme kooliorkestris Evald Tamme käe all ja 1984. aastal astusin Rakvere Lastemuusikakooli trompeti erialale. Kuigi mulle meeldis väga sporti teha, mahtusid mu hobid kõik kenasti kõrvuti ja aega jäi ülegi. Üheksakümnendate algul jäi pillimäng soiku pea viieks aastaks, aga Heiki Kalause tulekuga Avinurme avastasin ennast taas trompet käes. Kindlasti ei aimanud ma toona, et asjade kulg sedasi läheb, et orkestri juhtimine minu kanda jääb, aga see on olnud suur õppimine ja enda sisemine kasvamine.
Millised esinemised lähikuudel ees ootavad?
Kui eelmine suvi oli mängukaart peaaegu tühi, siis sellel suvel on nii mõndagi huvitavat, mida oodata. Viimased 15 aastat on meie suved olnud justkui kiirrongil ja mänge olnud pea iga nädalavahetus. Esinemised on just need, mis hoiavad erksana ja annavad enesekindlust. Selle suve kindlasti huvitavam pakkumine on 16. juuli Peipsi Romantikal, kus meil on võimalus esineda ühel laval Smilersiga ja Hendrik Sal Salleriga. See on väga suur väljakutse orkestrile ja peale nii pikka mängupausi saab see olema huvitav. Tuleb loota, et piirangute aeg peagi lõpeb ja saame tagasi oma tavarütmi ning kindlasti saame siis jälle meeldejäävaid kontserte korraldada!
Kui kindlad me võime olla puhkpillimuusika heas hetkeseisus ja väärikas tulevikuks?
Kui rääkida üldiselt puhkpillimuusika hetkeseisust, siis ühtepidi kvaliteet tõuseb, aga harrastajaid väga juurde ei tule. Kuna puhkpilli õpe võtab kaua aega ja tulemusi näed tihti aastaid hiljem, siis tihti lastel kaob huvi selle ala vastu, sest muid ahvatlusi pakub meie avatud maailm kuhjaga. Siin on tarvis nutikust, kuidas asi laste jaoks põnevaks teha. Kui ma tulen rohujuure tasemele tagasi, siis on pilt kahjuks suhteliselt kurb. Pikk vabavoolu elamise aeg on viinud selleni, et paljude maakohtade orkestrid on välja surnud. Eks siiani on arvatud, et ainult entusiasmist meie koorimuusika ja orkestrid tegutsevadki ja eks igal ajastul ole olnud tõuse ja mõõnasid. Kõigel on oma hind ja see olukord on karm meie valdkonnas, kus väga tihti on tegijate endi mure, kuidas hakkama saada ja ellu jääda. Loomulikult peab ennekõike endal olema sisemine põlemine. Siis leidub alati toetajaid. Kui tahame, et see kaunis kultuuriliik ei jääks ainult meenutuste maailma, siis on vaja märkamist nii riiklikul, kui kohalikul tasandil. Kuum teema meie Kaitseväe orkestri kaotamise ideega näitab, kui küüniline võib olla poliitika ja kui kultuurivaesed on meie otsustajad. Ilmselt oleme jõudnud ajajärku, kus midagi on meie kultuuripoliitikas väga valesti läinud. See on minu jaoks arusaamatu, kuidas meie tublid kindralid seda väärtustada ei oska. Meie kahe lipulaeva kaotamise plaaniga on sõjameeste keeles tegemist jalga laskmisega, mis on väga laastav kogu puhkpillimuusikale. Olen ikka uskunud, et meie väikses riigis ei ole paralleel maailmasid, aga hetkel toimuv on selle usu purustanud. Loodan, et asju annab veel parandada ja poliitikutel jätkub tervet mõistust. Vastasel juhul ilmselt mureneb õhkõrn pinnas sootuks ja siis on tagajärjed pöördumatud. Aga oleme optimistid ja loodame, et vahepealne kriis jõuab tagasi helgemasse staadiumisse!
Jaan Lukas