Kiri Rahva Hääle toimetusele 1988. aasta septembris
Aldo Kals, ajaloolane
26. septembril 1988, see on uue ärkamisaja harjal, kui muinsuskaitse selts oli Eestile juba tagasi toonud sinimustvalge, selgitas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel Eesti Raadio Mikrofoorumi saates nõukogulikelt seisukohtadelt Põlva rajaooni ühele elanikule, kuidas liideti 1944. aastal kolmneljandik Eesti NSV Petseri maakonnast ja Narva tagused kolm valda Vene NFSV-ga. Vastuse kohaselt toimunud see nende piirkondade elanikkonna palvel. Kuna mingit rahvahääletust ega -küsitlust ei toimunud, vajab asi lähemat käsitlust.
Teemaga seotud kahtlused polnud esimehele võõrad ja üldsuse põhjendatud huvi tõttu oli arhiivides õigustavate dokumentide otsingud juba käima pandud, kuid raadiosaate ajaks ja tänaseni tulemusteta.
Õnneks saame siin tõe ja õiguse jalule seadmisel abi juhuse tõttu. Tundliku ühiskondliku närviga Raadiokuulaja Jaan Ollino Tallinnast, kelle tiitel (sõjaveteran ja NLKP liige) seda ei eeldanud, otsustas järjekordset propagandistlikku valet juba 27. septembril Rahva Häälele saadetud kaastöös paljastada.
Tema siirus ja ausus vajab tunnustamist.
Kiri ajalehele Rahva Hääl
Olles 1944/45ENSV Ülemnõukogu aparaadis referent-sekretäri abi,nägi ta kõike toimuvat pealt ja kirjeldas olukorda, mis tekkis seoses Petseri maakonna osalise ja Eesti -Ingerimaa täieliku minekuga Vene NFSV koosseisu. Ülemnõukogu presiidiumile hakkasid tulema Petserimaa kodanike kirjad, milles sooviti jätkamist Eesti NSV koosseisus. Ilmselt teavitati sellest Moskva pädevaid asutusi ja sealt saadi korraldus, et kõik Eesti NSV terviklikkust toetavad avaldused tuleb ametlikust asjaajamisest kõrvaldada. Nii tehtigi, neid ei registreeritud ega säilitatud. Petserimaalt laekus paarkümmend enamasti kollektiivset (sageli mitmesaja allkirjaga) palvet jääda Eesti koosseisu. Ühinemisavaldusi Venemaaga polnud ühtki. Referendi arvamusel Narva tagused Eesti elanikud olid sõjajalust evakueeritud ja ilmselt seetõttu neilt sellesisulisi pöördumisi polnud.
Küllap ei sobinud nõukogude ajalehel veel moskvameelset ajalugu ümber kirjutama hakata
Kuigi elati uutmistuhinas, ei tulnud kõne alla taolise kaastöö avaldamine vabariiklikus ajalehes. Küllap ei sobinud nõukogude ajalehel veel moskvameelset ajalugu ümber kirjutama hakata, sest polnud teada, kuhu poliitiline vaekauss kaldub?
Ühe Petseri vallaga seotud 95 allkirjaga samasugusest pöördumisest on omal ajal kirjutanud ka selle maakonna juurtega vabadusvõitleja Reet Tobre. Kõnealune teade on leidnud koha artiklite kogumikus „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“ (Tallinn, 2020. Lk 110). Selles on ära märgitud Venemaa külge läinud Petserimaa suurus, 1135 ruutkilomeetrit ja sealne rahvaarv 41000 inimest. Tobre juhtis 1993. aastal tähelepanu ka sellele, et 23. augustil oli Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise päev ja see päev oli märgilise tähendusega Petseri maakonna eraldamisel Eestist. Sel päeval muutis Nõukogude Liit Eesti ja Vene Föderatsiooni vahelist piiri moodustades Pihkva oblasti, mille koosseisu arvati osa okupeeritud Läti alasid ja suurem osa Petserimaast. Tobre juhitud ühendus „Petserimaa“ korraldas sel päeval piketi Tallinnas Venemaa suursaatkonna ees ja saatis protesti Vene Föderatsiooni välisministeeriumile nõudmisega tagastada Eestile see maakond.
Eestiga taasühinemise kasuks allkirjade kogumisega on Jüri Adamsi andmeil tegeldud 1993. aastal ka Värska lahes asuval Kolpino saarel. Sealsete asukate ajusid käinud „pesemas“ koguni Eesti-Vene piiriläbirääkimiste naaberriigi delegatsiooni juht, erivolitustega suursaadik Vassili Svirin isiklikult. Et elanikkonna poolehoidu võita, ei peetud paljuks seni sajandeid Värska lahe mõlema kalda majandus- ja kultuuriruumis olnud saareni läbi Pihkva järve kaldasoode maantee rajamist suunas, mida sealkandis kunagi varem polnud (Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020. Tallinn, 2020. Lk 77).
Kindlasti oli selle pinnal meelsusohvreid
Lisaks toodud näidetele oli piirinihutamisvastaseid avaldusi kindlasti rohkem, sest allkirjade kogumisi on Petserimaal mitmel korral pöördeliste ajaloosündmuste ajal aset leidnud, aga ikka tulemusetult. Eestit eelistanud õiguste ja soovide avalik taotlemine oli ohtlik, sest seda käsitleti riigivastase tegevusena, aga seda tehti ikka. Kindlasti oli selle pinnal meelsusohvreid.
Erinevalt enamusest tema maailmavaatega seltsimeestest, mõistis isegi punane riigitegelane Hendrik Allik selle kui tema arvates Eesti suhtes anneksiooni ja ühtlasi ka Atlandi Hartat rikkunud toimingu hukka, nimetades seda lausa „kohatuks ja rumalaks naljaks“ (Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee organisatsiooniline struktuur 1940–1991. Tallinn, 2002. Lk 413). Nende kuldaväärt sõnade tähendusele peaksid meie „teadjamehed“ mõtlema.
Oleme tänulikud, et see kunagi valgustkartev ajaloodokument trükimusta näeb. Selle eest väärib tänusõnu ajakirjanik Valve Raudnask, kes hoidis seda haruldast ajaloodokumenti 37 aastat alal ja korraldas selle jõudmist artikli kirjutajani. Koos koopiatega püüab see tekst eemaldada üht valget laiku Eesti ajaloo räigelt võltsitud oluliselt minevikusündmuselt (originaalid leiavad koha kindlas asutuses).
Kõik eelnev tuleb paigutada ka ajaloo suuremasse plaani. Sajanditepikkuse kogemusega Venemaa koloniaalimpeerium korraldas oma vallutusi võimalusel nii, et tema käed „puhtaks“ jääksid. Kõik on tehtud nii nagu allutatud rahvad ise „tahtsid“ – ajaloole jäid maha seda piirinihutust soovinud ja kinnitanud ENSV Ülemnõukogu õigusaktid 18. jaanuarist 1945, mis küll Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel petserimaalaste survel ja poliitiku Kaido Kama eestvedamisel 12. septembril 1991 õigustühisteks tunnistati. Kahjuks sellega kõik piirduski – ühtki järeldust ja sammu ülekohtu ja seadusetuse heastamiseks pole tehtud, kuigi need okupeerija teod olid vastuolus isegi nõukogude seadusandlusega. Petseri maakond ja rahvastik on lõhestatud kaheks ja Jaanilinnas peavad migrandid võidupüha.