Elle Leesi sängitamisel Pärnamäe kalmistule. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Eile sängitati Elle Leesi (11.02.1936 – 03.08.2025) põrm Tallinna Pärnamäe kalmistu mulda. Matusetalituse viis läbi EELK Ambla Maarja koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe. Mälestusi jagasid mitmete meenutajate hulgas ka ühiskonnategelana Trivimi Velliste ja tütar Õnnela Lees.
EELK Ambla Maarja koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe viib läbi Elle Leesi matusetalitust Piibli ja palvega. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kalmule asetati lisaks lähedaste pärjale Vabariigi Presidendi, Riigikantslei, Konstantin Pätsi Muuseumi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Jaan Poska Mälestusfondi, Eesti Sõja Haudade Liidu, Eesti Lipu Seltsi, Eesti Genealoogia Seltsi, Tallinna Looduskaitse Seltsi, Eesti Endiste Metsavendade Liidu, erakonna Isamaa pärg; Pärnust kogukonnakeskuse Raeküla Vanakooli lillekimp ja hauakünkale kogunes rohkelt lilli veel paljudelt teisteltki. Leinavate sõprade hulk, kes tulid Elle Leesi viimasele teekonnale saatma, oli väga suur.
Tallinna Botaanikaaia palmimajas peetud peielauas meenutati Elle Leesi elu ja tegevust mitmete sõnavõtjate poolt. Põhjalikuma ülevaate tegi Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse liige Trivimi Velliste, kelle sõnavõtt on allpool täies mahus kirja pandud.
Nagu me kõik hästi teame, on meie rahva saatus olnud keeruline. Omariikluseni jõudsime alles sajand tagasi. Meie seast lahkunud Elle oli õnnistatud erilise ajalootundega. Juba koolitüdrukuna kirjutas ta oma vihikutesse salakirja, mida teised ei suutnud lugeda. Aga tema salakiri mõtestas aega ja olnut.
Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ülikoolis õppis Elle maateadust ehk geograafiat. Ta oli sündinud Järvamaal Amba kihelkonnas ja tajus hästi oma keskset asendit Eestis. Pärast ülikooli oli tema kõige olulisem töökoht Tallinna Botaanikaaias, mis enne sõda oli olnud Eesti esimese riigipea ja riigi ühe kõige olulisema rajaja Konstantin Pätsi kodutalu.
Elle tajus kunagise talu peremehe vahetut sidet maaga ja loodusega. Ning Elle pidas loomulikuks Konstantin Pätsi isikut paremini tundma õppida. See oli aeg, mil Eestis oli tärganud muinsuskaitseliikumine. Muinsuskaitse oli esmajoones mälu kaitse. Nõnda keskendus Ellegi meie ühise mälu uurimisele ja selle kaitsmisele. Tema eestvõttel asutati Botaanikaaia muinsuskaitseklubi – Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi. Klubi keskendus president Pätsiga seonduva uurimisele.
Aeg läks edasi, aeg muutus kiiresti. Üha vabamalt sai rääkida ajaloost ja isegi omariiklusest. Nõnda sündis Ellel mõte nimetada Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ümber MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumiks. Sisuliselt sündis President Pätsi Selts.
Elle uuris president Pätsiga seonduvaid puid ja lilli. Ta sai teada, et Konstantin Pätsile meeldisid eriti tammepuud. Ka oli Päts tundnud huvi rooside vastu. Oli aretatud roosisort – Staatspresident Konstantin Päts.
Mõned aastad varem ei julgenud eesti inimesed kõva häälega isegi presidendi nime suhu võtta. Elle Leesi iseloomustas aga julgus – julge pealehakkamine. Ma ei mäeta, et Elle oleks kunagi hirmu tundnud.
Aeg liikus kiiresti edasi. Konstantin Pätsi Muuseum korraldas konverentse, andis välja trükiseid. Väga tähelepanuväärne oli raamat pealkirjaga „Alasi ja haamri vahel“, milles inimesed jutustasid oma mälestusi president Pätsist ja panid kirja oma mõtteid seoses meie omariiklusega.
Kui Pätsi Muuseum oli kolinud Ajaloo Muuseumi ruumidesse Maarjamäel, rajas Elle Lees sinna riigivanemate toa. Sümboolse tähendusega oli Konstantin Pätsi varalahkunud abikaasa Helma ümbermatmine Pätside rahulasse.
Tahaksin veel tähelepanu juhtida Elle Leesi sünni kuupäevale. Ta on sündinud 11.veebruaril 1936 – s.o. üks päev enne kindral Laidoneri 52. sünnipäeva. Alati, kui me pühitsesime Eesti sõjavägede ülemjuhataja sünnipäeva, õnnitlesime ka Elle Leesi, sest tema sünnipäev oli olnud just eelmisel päeval.
Elle mõistis varakult, et ükski olend, ükski rahvas ei saa elada ega toimida ilma mäluta. Elle asetas suuri kive meie rahva mälumüüri, meie panteonisse. Meie mälestused põimuvad meie mälestistega. Mälestised on eriti väärtuslikud hingestatuna. Elle oskas neile hinge anda. Selle eest oleme talle lõpmata tänulikud.
Me peame oma eelkäijate tegusid tundma. Need on nagu kompassid, mis näitavad teed tulevikku. Nad pakuvad turvatunnet liikumisel tundmatuse poole.
Ma tahaksin praegu avaldada Ellele meie kõigi siirast tänu selle suure koorma eest, mida ta on jaksanud kanda. Lehvigu Elle Leesi vaim ja hing meie kohal igal aastal, eriti aga meie rahvuslikel ja riiklikel tähtpäevadel.
Kallis Elle! Puhka rahus! Sa oled väga suure töö ära teinud! Sinu hing ja vaim elavad igavesti!
Elle Leesi sängitamisel Pärnamäe kalmistule. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Elle Leesi tütar Õnnela luges katkeid oma ema seni toimetamata märkmetest „Elle elu ja vaimu lugu. pühendatud uudishimulikele lugejatele”, mida ta aastate kestel oli tasapisi kirjutades talletanud järgmistele põlvedele mäletamiseks.
Pikkades tühjades koridori soppides on suured potililled, akendel ka potililli. Tunda on rahapuudus ja ka hoolimatus. Personal on venekeelne, enamasti eesti keelt ei oska. Vanemad naised, kes sõidavad Keilasse Paldiskist, Vasalemmast, Tallinnast, Harjumaalt. Kogu aeg on neil kiire, liiguvad oma sussides peaaegu kuulmatult. Tere öelda ei armasta, ennast keegi ei tutvusta, ikkagi vene kultuur. Ainult üks noorem püüab minuga rääkida, õpib eesti keelt. Iga päevaga siiski suhtumine minusse paraneb, sest ma ju loen, kirjutan, räägin palju telefoniga, ütlevad “умница” [nutikas tüdruk], Ellekene, prouatavad.
Ma pean rõhutama, et ka minu mälus on lünki, osalt olen saanud juurde hilisemaid andmeid, mida peaks veel kontrollima. Kuigi küsida pole enam kelleltki. Kuigi mu lapsepõlv kestis vaid tosin aastat – sündimisest kuni 1949. aasta suurküüditamiseni, kannnan mälestust kodust sügavas südamesopis. See on minu isamaa armastuse läte.
Elle Leesi sängitamisel Pärnamäe kalmistule. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Nägin elus esimest korda ehtsaid sakslasi. Nad olid enamasti siniste silmade ja heledate juustega, väga rõõmsa olemisega, eriti meie – lapsed – meeldisime neile. Nad võtsid rinnataskust oma laste ja pere fotosid, näitasid meile ka. Kui nad hõikasid meile: kom her, siis me lootsime kohe kommi saada ja jooksime ruttu sakslasele kas või sülle. Sakslased võtsid meid heameelega sülle, kostitasid shokolaadiga. Saksa keelt me ei osanud, ka ema ja isa teadsid ainult mõningaid sõnu, aga rääkida ja suhelda nad suutsid. Meilt soovisid nad põhiliselt mune ja singiliha, vastu andsid konserve ja magusat. Mäletan, et mulle eriti maitses magus ananassi konserv. Ümmarguste ananassilõikude keskel oli ümmargune auk. Selliseid ananassikonserve sain näha alles aastakümneid hiljem, kui Eesis hakkas liikuma välismaist kaupa. Sakslased tõusid hommikul hästi vara, pesid end õues külma veega, lõhnatasid end ja viksisid oma säärsaapaid iga päev. Seda puhtust ja head seebi lõhna oli tore tunda. Jäi puhas ja kultuurne mulje. Ära minnes võtsid siiski kaasa meie sohva kolm patja, muud midagi ei varastanud.
Ühel päeval pärast hommikusööki ilmus meie õuele vene ohvitser saatja sõduriga ja nõudis meilt süüa. Isa polnud kodus, ema lootis oma koolis õpitud vene keelele ja seletas, et just on pandud kartulid loomade toitmiseks keema ja midagi pole anda. Venelane vihastas, sõimas meid fashistideks (kuulsin seda sõna siis esimest korda) ja ema hilisema jutu põhjal oli öelnud, et sakslastele me leiame toitu, aga venelasele ei taha anda. Me olime kolmekesi ema kõrval, hoides tema põllest kinni. Venelase sõimust ja karjumisest me aru ei saanud, aga nutsime kõva häälega ja kartsime. Äkki võƫtis venelane seljast oma püssi, sihtis sellega ema ja käis hirmus pauk. Aga “tentsik” jõudis püssipära oma käega alla vajutada ja kuul läks maasse ema jalgade ette. Ma ei mäleta suurest hirmust, kas ema andis neile süüa, aga ära nad läksid. Nii nägin mina esimest korda elus venelast, kes tahtis mu süütut ema tappa laste silma all. See lapsepõlve mälestus ei unune mul iialgi ja sellest kasvas minu hinges venelaste vihkamine. Tahes tahtmata sain tunda sõja tõttu vene ja saksa kultuuri erinevust. Kui venelased sisse tulid, algas röövimine. Vene ohvitserid sõitsid mootorratastega taludesse, röövisid eriti lambaid karjamaadelt, sigu lautadest, riideid jm aitadest, jne. Lihtsõdurid täitsid ülemuste röövellikke käske kuulekalt, sest karistused olid karmid.
Elle Leesi sängitamisel Pärnamäe kalmistule. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kommentaariks lisas Õnnela Lees, et tema ema oli siiski väga avara pilgu ja mõistmisega inimene, kes oskas näha ka vene rahva hulgas leitavat kultuuri.
Sõitsime Torisse harilikult hobusega Pärnust läbi ja ema näitas linna servas ilusat punasest telliskivist maja valgete akna- ning ukseraamidega. Maja jättis muinasjutulise mulje ja ema ütles, et seal on elanud riigivanem Päts.
Torist ja Pärnust leiab pikemaid lõike, mis pakuvad kahtlematult põnevaid teadasaamisi koduloohuvilistele. Aga terve mitmekeümne leheküljeline mälestuste kogum on väärtuslik lugemine mitte ainult Elle Leesi pereringis, vaid kindlasti ka teistele. Kahjuks kustus eluküünal enne, kui kirjutamise võinuks lõppenuks lugeda.
Samal teemal:
