Fotogalerii
Kass Hugo perenaine Adele Ruuder püüab oma sõpra juhatada õiges suunas silda ületama.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Arvamus
Urmas Saard, reporter
21. juunil avati Pärnus üüratult suure rahvahulga osavõtul silda, mida ametlikumas kõnepruugis nimetatakse Raba-Lai tänava sillaks, rahva suus Rääma sillaks, ka uueks sillaks – aga miks mitte kutsuda nüüdsest hoopiski kass Hugo või lihtsalt Hugo sillaks…
Miks Hugo? Sotsiaalmeedia kaudu otsis linnavalitsus uue silla avamiseks kedagi arukat kassi! Vajati kassi superstaari, kes õnnistaks ammuoodatud silla sisse. Vaimulikku, nagu säärastel suursugustel sündmustel ristirahval varematel aegadel tavaks olnud, sedakorda ei otsitud. Sellega seoses leitigi eriline vurruline, kes pidanuks esimesena astuma sillale ning andma arusaadava heakskiidu tollele silmapaistvale linnajagude ühendajale. Kass pole üksnes nunnult nurruv lemmikloom. Teda peetakse sümbolina vahendajaks ja salapäraseks müstiliseks olendiks, kelle kohalviibimine ühendab nähtavat ning nähtamatut. Rahvapärimusest tunneb ju eestlane kassi varasematest aegadest maja õnnistaja, tuleviku ennustaja ning tähenduste loojana.
Raba-Lai tänava sild. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Miks nii pikk keskendumine väikesele kassile, kes äraarvamata suure rahvamassi seas veelgi tillukesemaks muutub? Aga just need mõtted kummitasid mul peas juba siis, kui hommikul kaheksast silla all seisin ja Nikole Matikaineni ning tema kaaslaste kaunite maalingute hulgast mõne armsa kassi silmi otsisin. Siis oli rahvast paari käe sõrmedel lugeda ja võis näha ka mõnda koera peremehega ühte sammu astumas. Mõni tund enne kahte – piduliku sündmuse algust – hakkas rahvast üha rohkem kohale voorima. Maitsemeeli erutavad lõhnad kutsusid toidutänavale jalutama, aga rohkem kibelesin trepist üles sillale viivale teetammile, kuhu juba pea tunnike enne kahte oli kogunenud arvestataval hulgal uudistajaid. Turvatöötajatelt kuulsin, et rahvas pääseb sillaplaadile umbes pool tundi enne avasõnu.
Muretsesin, et rahva ees sillale silkama pääsev kass ei kaoks massi sisse ära. Kui Pärnu Postimehe veeebilehe toimetaja Eno-Gerrit Link piirde aia taha jõudis, arutasin ka temaga kassi lugu, aga targemaks ei saanud meist kumbki. Palusin tublil turvatöötajal luba hetk enne aediku eemaldamist sillale minna, et siis oleks parem ülevaade sündmuste käigust, kui rahvas sillale tuleb ja päev varem Terevisiooni telepildis nähtud kass Hugo ning tema perenaine Adele Ruuder uhkel sammul kõige ees tulevad. Turvatöötajaid võib usaldada. Niisama ma eelisõigust ei saanud, pidin ikka pressikaardi ette näitama. Pärnu fotograaf Mailiis Ollino oli vist järgmine, kes piirdeaia eemaldamisel sillaplaadile sammus. Tema naer ja rõõm on alati vastupandamatult nakkav. Ta tegi nii graatsilise sügava kummarduse uuele sillale, et süda ja hing läksid kuumaks. Aga seda oligi vaja, sest ilm oli aina tusasemat ilmet võtmas. Ka Hugo ununes sellepeale viivukeseks ajaks sootuks peast.
mida juba enne selle sündi kutsusin hellitavalt Rääma sillaks, nagu ka mu eelkäijast Pärnu juurtega kirjanik Rein Veidemann
Uhke sillakaare alguse kohale oli veetud Pärnu lipuvärvides sini-valge pael, millel mitmeid kordi korduv linna vapp ja tekst „Pärnu Raba-Lai tänava silla avamine 21.06.2025”. Rääma poolses otsas oli samuti näha halli rahvamassi, üksnes tuletõrjeauto punane värv paistis erksamalt kõige muu seas välja. Seisime ja ootasime järgnevat sündmuste käiku. Ajakirjanikud samuti, taltsalt ja sõnakuulekalt. Tahtnuks kõike avaramalt uudistada, aga turvatöötaja Marleen Teearu ja teised seisid vankumatu kindlusega korra tagamisel. Ka rahvusringhäälingu operaatorit ei lubatud poolt sammugi teisele poole linti. Olime kuulekad ega nurisenud.
Kuna kaugemale ei laubatud minna, siis sai kõnniteedel rahvaga suheldud. Ühel momendil märkasin Margit Petersoni alati säravat naeratust. Tema ei vaja tutvustamist, eriti Pärnu raamatu sõpradele. Paljude raamatute autor ja kirjastaja avaldas arvamust, et ürituse algus oleks võinud sillal toimuda, sest rahvas kogunes siiski sillale silla avamist ootama ja ei näinudki, mis laval toimus. „Muidu olen uue sillaga, mida juba enne selle sündi kutsusin hellitavalt Rääma sillaks, nagu ka mu eelkäijast Pärnu juurtega kirjanik Rein Veidemann, väga-väga rahul,” lausus ta, õnnelik sära palgel. „Imeilus ja uhke sild, parim kordaminek Pärnu linnale ja kogu rahvale. Aitäh!”
Raba-Lai tänava silla avamine. Foto: Urmas Saard- / Külauudised
Siis hakkasid kaugel laval, mida sillalt hästi ei näinud ka tillukese täpina mitte, kõnelema need tublid inimesed, kelle töö tulemusena sild paari aastaga valmis ehitati. Saime teada palju seda, mida korduvalt varemgi räägitud ja kirjutatud on, aga ka seda, mida väga vähesed teadsid. Näiteks seda, et esimene linna piires Pärnu jõge ületav sild valmis 222 aastat tagasi. Rahvas kutsus seda nahksillaks. Jäämineku ajaks pidi silla kaldale sikutama. Mõtlesin, et mitmes sild siis viimati avatav on? Räägitakse sageli kolmandast Pärnu sillast, aga see on ju eksitav, eriti mitte pärnakate kõrvadele. Kolmas on see sild tõepoolest ainult linna piires Pärnu jõge ületavatest. Kuid Pärnus on ka Sauga jõgi, mida ületab üks jalakäijate rippsild, lisaks kaks autosilda: Sauga kaarsild ja täpselt linna piiril veel üks autosild. Sildade loetelusse on aus lugeda ka kaks vallikraavi ületavat jalakäijate silda. Neist jõepoolne koguni avatav, et kõrgemad alused samuti läbi pääseksid. Muidugi ei saa Pärnu kaugeltki mitte võistelda sildade arvukuselt näiteks Põltsamaaga, kus on neid tänase seisuga vist 18. Aga Pärnus on Eesti pikima sildeavaga sild, pealegi erakordne võrkkaarega sild. Projekti juht Robert Sinikas ütles, et uus sild on 263 meetrit pikk ja ligi 20 meetrit lai. Ta rõhutas, et kõige keerukam töö oli silla kaare paika panek.
Tema ülesanne oli täidetud kui punasevärviline päästemasin siniste tulede vilkudes ja sireenide üürates Rääma poolt Hugole lähenes
Kõnede kuulamiselt viisid aeg-ajalt tähelepanu kõrvale taevas tiirutavad Turkish Starsi hallipunavalged reaktiivlennukid Canadair NF-5, mida näeb soodsa ilmastiku korral homme Pärnu rannas vigurlende sooritamas. Eile olid nad nähtavad pigem hallide täpikestena, kuid ca 300 meetri kõrgusel lendavad lennukid on muidugi palju paremini jälgitavad.
Ja siis nad tulidki sillale. Ei, mitte Hugo oma perenaisega. Tuli linnapea Romek Kosenkranius, abilinnapea Meelis Kukk, linnavolikogu esimees Siim Suursild, Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, Ifortar juhatuse liige ja silla peaprojektijuht Robert Sinikas. Kõik nad ja veel mõned teised said au lindi läbilõikamiseks.
Linnapea Romek Kosenkranius Pärnu uue silla avamisel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ning siis saabus ka kauaoodatud Hugo ilmumine sillakaare alla. Ettevaatlikult ja ümbrust kahtleval pilgul jälgides püüdis Hugo aimata silla kandvust. Kassi õnnistus sillale oli kätte saadud. Tema ülesanne oli täidetud kui punasevärviline päästemasin siniste tulede vilkudes ja sireenide üürates Rääma poolt Hugole lähenes.
Mõlemalt poolt sillakaart lubati rahvas liikuma silla kaare alla. Esmalt siiski anti voli lastele üle silla joosta. Rahvast oli tõepoolest palju. Mingil ajal palusid turvatöötajad taganeda inimestel autoteelt kõnniteele, et lasta laulupeo tuletulemisel tulla. Tuligi, aga sellest lähemalt järgmises silla avamise loos.
Siinkohal punkti pannes mõtlen, kas Hugo sümboltähendus silla avamisest ei võiks saada jäädvustatud ka näiteks monumentaalskulptuurina, et mälestus staarkassist ei kustuks juba järgmiste päevade virvarris?
Samal teemal:
PILDIALBUM TÄNASEST KAUNIST HOMMIKUST MÕNED TUNNID ENNE PÄRNU UUE SILLA AVAMIST
LAUPÄEVAL AVATAKSE PÄRNUS UUS SILD
PÄRNU SUVE JA UUE SILLA AVAMISEKS SULGETAKSE OSA LAIAST TÄNAVAST
