Religioonipsühholoogia emeriitprofessor Tõnu Lehtsaar Pärnu Saalemi kirikus.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Tänavu 31. jaanuaril pidas Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar oma viimase tööpäeva, siirdudes emerituuri. Emerituuri siirdumise kõnes tõdes Lehtsaar, et ehkki ta lõpetab ametliku töö, asub nüüd tõeliselt tööle – pühendudes sellele, mis talle enim meeldib: süvenemisele, mõtlemisele ja mõistmisele.
Kahtlematult on nüüdne emeriitprofessor kõike kolme viimati nimetatut palju aastaid varemgi teinud. Nädalapäevad tagasi lugesin Lehtsaare sotsiaalmeedia postitust, milles kirjutas üllatunult nagu oleks midagi lahti! „Viimase nädala jooksul olen saanud pea iga päev kuni kolm väga erinevat esinemiskutset.” Kuna mõned kuud varem olin kutsunud ka ise teda ühele väärikale hulgale kõnelema, siis mõistan hästi, et väga nõutud meest polegi kuigi hõlbus nõusse saada. Nii seadsingi sammud möödunud nädala pühapäeval Pärnu Saalemi Vabakoguduse teenistusele, kus teadsin teda jutlustamas.
Teema pealkirjast polnud mul eelnevalt aimu, aga huvi oli hoolimata sellest suur. Ilma erilise sissejuhatuseta teatas ta, et tahab rääkida palvest. „Täpsemalt kambripalvest, ehk siis sellest mida tehakse eraldatuses Jumalaga kahekesi.” Piiblis on palvest väga palju juttu. Palve käsitlused on Piiblis väga erinevate rõhuasetustega. Näiteks Jeesus õpetas „Meie isa palvet”, mis on terviklik palve, nö kaanest kaaneni: „Teie palvetage siis nõnda…”
Religioonipsühholoogia emeriitprofessor Tõnu Lehtsaar Pärnu Saalemi kirikus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tessaloonika kirjas kutsub apostel Paulus üles palvetama lakkamata. See on siis midagi niisugust, kus igapäevases elus ja töös ollakse inimesena oma südames, oma vaimus, pidevas ühenduses Jumalaga. „Minu tutvusringkonnas on olnud ja on inimesi, kelle elu ongi otsekui palve või nad kogu aeg räägivad Jumalaga kuidagi,” selgitas Lehtmets. Jakoobus räägib õige inimese vägevast palvest ja nii edasi ja edasi.
Ja kuhu me täna oleme jõudnud? Lapsi ei sünni. Paljud ei tunne, et see on minu riik
Palve teemani jõudmine oli tema jaoks isiklik mõttelugu. „Eks ma ikka olen mõelnud nende moodsa elu asjade üle. Need kummitavad. Mina olen nõukogude ajal kasvanud ja koolis käinud ja Eesti Vabariik on minule olnud ikka väga südamelähedane.” Ta meenutas aega, kui sai palvetatud aastakümneid: Issand, anna meile oma riik! Siis oli palve: hoia meie riiki! Ja kuhu me täna oleme jõudnud? Lapsi ei sünni. Paljud ei tunne, et see on minu riik. „Psühholoogina näen, et vaimne elu on kriisis. Kui ma hakkasin selle üle mõtlema, läks meel kurvaks.” Siis ta jõudis selleni, et hädaldamine ei aita. Avades Postimehe veebi tuleb tõdeda, et nende hädade kirjeldamisega ei muuda midagi. „Kuhu ma välja jõudsin? Usklik inimene peaks hoopis palvetama ja otsima Jumalalt selgust, mida selle jumalavallatu ja kohati ka jumalavaenulikul ajal üldse teha saaks. Mis on Jumala sõnum selles olukorras?” Ta ise usub isiklikult, et kui me palvetame ja otsime, siis Jumal annab jumalakartlikele inimestele selle ühe tarviliku sõna, sõnumi või mõtte.
Ärge kartke! Tollel ajal oli nende sõnade kaal tohutu suur
Nõukogude Liidu lagunemise ajal oli poolakast paavstil Johannes Paulus II lihtne sõnum: ärge kartke! Tollel ajal oli nende sõnade kaal tohutu suur. „Ma usun, et see oli Jumalalt antud!” Lehtsaar usub sedagi, et ka täna on prohvetlik sõnum olemas. Kus seda siis otsida? Tuleb otsida palves. „Võibolla Jumal annab selle meile sama teed käies või tööd tehes.” Matteuse evangeeliumi 6. peatüki 6. salmis lausub Jeesus: „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” See Jeesuse mõte oli osa tema Mäejutlusest ja taustaks teadmine, et tollases kultuuris inimesed palvetasid avalikult tänava nurkadel. Nad olid ennast ehtinud vastavalt palvetuttide või riietuse elementidega. Jeesus selgitas, et see on inimeste tähelepanu teenimine ja pole Jumalaga rääkimine.
Lehtsaar mõtleb endale isana
Mis siis toimub palves – kui me võtame aja ja eraldume? „Teame, kui keeruline on kiirel ajal üldse leida seda võimalust. Ma usun, et tähtsaid asju räägitaksegi nelja silma all: inimesed oma vahel, aga ka inimene ja Jumal. See on midagi, kus me teist poolt võtame tõsiselt, me usaldame pühendunult.” Lehtsaar mõtleb endale isana. Tal on kolm last, kõik on pereinimesed ja neilgi on lapsed. Ta ei saa öelda, et suhtleks poegade ja nende peredega väga pidevalt. Igal ühel on oma tegemised, pealegi vägevalt tempokad. „Aga need mõned korrad kui keegi mu poegadest on helistanud ja küsinud, isa, kas oled kodus või, isa, saame kokku, isa, mul on sinuga üks jutt, siis see tunne, et sinu poeg, täiskasvanud noor mees, usaldab sind, on see majandus, on see suhted, on see karjäär – see on niisugune harv, aga sügav hetk.”
Tollases kultuuris oli selleks kamber
Aga nüüd Jeesus ütleb: mine ära kambrisse. Lehtsaar uuris Piibli seletustest kambri sisulist tähendust. Ilmnes, et sõna ’kamber’ on nii vanas Iisraelis kui ka Kreeka-Rooma majades väike akendeta ruum, kas maja sees või kusagil tagaosas, kus hoiti väärtuslikke asju. Seal hoiti toiduvarusid, aga ka dokumente. „Mõte on selles, et kui sul on võimalus ja tahad Jumalaga rääkida, siis mine omaette. Tollases kultuuris oli selleks kamber. Võibolla on see sinu maakodu.”
Lehtsaare ema töötas kammivabrikus, kus ta käis keskkkooli põlves transporttöölisena taskuraha teenimas. „Pidin vedama ka graanulite kilekotte, umbes tsemendikoti suurused või natuke suuremad. Kuna vabrik töötas ööpäevaringselt, siis tuli käija ka öövahetustes. Siis ma tegin endale palvetamise koha sinna graanulikottide vahele. Ladusin esimese rea maast laeni ja selle taga sain lugeda ning palvetada.”
Religioonipsühholoogia emeriitprofessor Tõnu Lehtsaar Pärnu Saalemi kirikus.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kui inimene läheb omaette nurka, ruumi, võtab aega ja palvetab, siis Piibel rõhutab, et Jumal näeb varjatut. See tähendab, et Jumalaga kahekesi olev palvetav inimene saab kogeda südames varjul olevat. Jumal saab seda esile tuua. See võib olla palve laste ja lastelaste pärast. Võib olla palve Eesti pärast, koguduse või inimese pärast. „Vahel võib see palve olla meie südame põhjas, millele ei oskagi nime anda,” toob Lehtsaar näiteid. Jumal, kes on varjatud, vastab neile palvetele. Siia kuuluvad meie igatsused, unistused, vastamata küsimused, probleemid. „Minu arvates, mis on ilus ja julgustav: Jumal, kes on varjatud, asub seal, kus me ise ei oskaks olla. Võibolla seal, kus meie soovid ei ole täitunud, võibolla seal, kus on sisemine segadus. Seal, kus inimene valab oma südame välja neljasilma vestluses, ütleb Jumala sõna: Jumal tasub sulle.”
Lehtsaar selgitas sõna ’tasumine’ tähendust. See tähendab loovutamist, võla tagasi maksmist. „Hakkasin mõtlema: kuidas nii? Jumal ei ole inimestele võlgu. Kuidas ta siis tagasi maksab? Aga mõte on selles, et ta ei tasu mitte võlga, vaid ta katab selle usalduse ülevoolavalt. Jumal hindab südamepõhjast tulevat neljasilma palvet niivõrd, et annab rohkem kui on palutud.”
Lehtsaar meenutas aega 20 aastat ja veidi enam tagasi. Mingid asjad said tal tehtud ja tööalaselt oli üks periood läbi. Mõtles, mida tuleb järgmisena teha? „Ja Jumal andis selge vastuse, et tuleb kirjutada raamat konfliktoloogiast. Sellest, kuidas konfliktid toimivad, mida need tähendavad. Mind see asi ei olnud huvitanud, ma ei olnud sellega tegelenud, aga see oli selline selge juhatus.” Kulus hulga aastaid kuni tal avanes võimalus pühenduda raamatu kirjutamisele.
„Suhtlemiskonflikti psühholoogia”, autor Tõnu Lehtsaar
„Ma sain palka selle eest. Ja nüüd on see olemas [„Suhtlemiskonflikti psühholoogia”, autor Tõnu Lehtsaar, Tartu Ülikooli Kirjastus]. See on see vaikne kambripalve, kui sa ütled oma soovi ja sa saad selle mitmekordselt.”
Samal teemal:
