Aldo Kals Tartu linnaraamatukogu Lutsu toas esitlemas raamatut „Petserimaa elulooraamat“.
Foto: Edgar Saar
Aldo Kals, Petserimaa sõber
Reedel, 2. mail toimus Tartu linnaraamatukogu Lutsu toas äsja Apollo ja Rahva Raamatu kaupluste lettidele jõudnud „Petserimaa elulooraamatu“ esitlus ja kohtumine selle koostajatega. Raamatukogu direktori Kristiina Pai ja toa perenaise Liina Raju lahkel võõrustamisel muutus kamber kohvi- ja teetasside ning küpsistega lausa kirjandussalongiks, kus võtsid istet kimbuke huvilisi ja mitu ajakirjanikku ning fotograafi.
„Petserimaa elulooraamat“ panderollipakendis kätte. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mina, kes ma selle elulooraamatu kirjutamise ja kaastöölistega aasta ja pisut rohkem sidet pidasin, asutasin end kõnelema. Tänasin linnaraamatukogu ürituse korraldamise ja huvilisi kokkutulemise eest. End tutvustades mainisin, et olen sündinud enamvähem 80 aastat tagasi Pärnu-Jaagupis, olen abielus, abikaasa, kaks poega ja neli lapselast koos emadega peaaegu kõik kohal. Õppisin Tartus ajalugu ja olen kaitsnud sel erialal kahte teaduskraadi. Pean end õnnelikuks inimeseks, sest olen saanud kogu elu tegutseda ajaloolase, muuseumitöötaja, ajalooõpetaja ja ülikooli õppejõuna.
Juhtisin tähelepanu sellele, et nii nagu Tartu linnaraamatukogu, on need asutused üle kogu maailma imelised kultuurikolded. Kodus teenib üks raamat mõnd inimest, raamatukogudes aegade jooksul sadu ja tuhandeid. Ütlesin, et kirjutasin kunagi raamatukese „Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts „Jakobia“ 1968–2018“. Selles on sama kohanime kandva kihelkonna nimekate isikute personaalia, kus on ka raamatukogutöötaja Alo Tilk (1906–1987). Pea kakskümmend aastat oli ta selle üliõpilasseltsi liikmena Tartus ja mõnel määral ka mujal õppinud Pärnu-Jaagupi noorsoo akadeemiline isa, aga enne sõda oli ta Tartu linnaraamatukogu direktor. Tema 1935, meie aga 2025. aastal tähistame jälle raamatuaastat. Sedakorda sellele pühendatud oma eluloolise trükisega.
Petserimaa elulooraamatu esitlusel Tartu linnaraamatukogu Lutsu toas. Foto: Mart Kals
Seekord oli raamatuesitluse üritus pühendatud „Petserimaa elulooraamatule“, aga juhuslikult pool sajandit varem, 1975. aastal valmis mul ja mu abikaasal kaheköiteline käsikirjaline “Tuntud korbelaste elulood“, kus kasutasime Pärnu-Jaagupi kihelkonna muinasaegset nimekuju Korbe. Kui siis oli autoreid kaks, siis nüüd koguni 30, kusjuures põhitöö tegid ära esperantist ja entsüklopedist Enn Ernits ning soomepoiste biograafialeksikoni koostajad Peep Pillak ja Heini Vilbiks.
„Petserimaa elulooraamatu“ koostamine sai ette võetud põhjusel, et tavakodanik ei tea peaaegu midagi Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 122 järgi meie riigi seaduslikust Petseri maakonnast, aga võiks siiski teada. Ajalugu elulugudes on selleks üks võimalusi. Meie poliitikute suust kostab tihti väljend „territoriaalne terviklikkus“, aga haruharva Eestiga seoses. Kuidas see „vaikimise loor“ tekkis,vajab ajaloo abil selgitamist.
Koguteos „Setumaa“ (Tartu, 1928) vajab kaasajastamist ja vähemalt aastatest 1917–1944 saaks seda kõigi ajalooteaduse reeglite järgi raskusteta teha.
Vaade „Petserimaa elulooraamatu“ esikaane siseküljele
Soomepoisi Leo Reissare püüdlikult kuid kodu-uurija tasemel koostatud „Setumaa läbi sajandite“ (Tallinn, 1996) oletab, et muinasajal võis hilisem Petserimaa kuuluda Ugandi maakonda. 13. sajandil jäi aga see maanurk Tartu piiskopkonna piiri taha Pihkva vürstiriiki. Alles aasta 1917 tõi Petserimaa jõuliselt Eesti ajalukku. Venemaalt välja kaubeldud autonoomia võimaldas Eesti rahvuskubermangu moodustamist, kuhu Petserimaa eestlased oma valgustaja ja preestri Karl Ustavi eestvedamisel otsekohe sisseastumispalve esitasid, kuid ilmselt bolševike riigipööre ei lasknud sel toimuda. Küll läks see korda saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta kevadel, mida sageli ajaloohuvilised ei tea. Eesti Vabariigi ja hiljem ENSV koosseisus olime kõrvuti 1944. aasta augustini. Siis ilmselt Atlandi Harta käivitumise kartusel või mõnel muul põhjusel haugati Eesti küljest 3/4 Petserimaad ja seda tänaseni. Kuigi 1991. aastal taastati Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel kõigis tema tunnustes, välja arvatud riigipiir. Eesti Vabariik on õiguslikult de iure terviklik, tegelikult ehk de facto mitte. Ebakõla riigi territoriaalse terviklikkuse suunal, samuti okupatsiooni ja annektsiooni selgitamisel ei kajastu kuidagi ei ajaloo- ega geograafiaõpikutes, rääkimata maakaartidest. Millegipärast häirib see väheseid, aga seadusesilm peaks seda jälgima ja nõudma.
Oleks tore, kui Eesti ilmateadetes kõlaks ka Petseri ja Irboska kohanimi
Seda teadmiste lünka püüabki „Petserimaa elulooraamat“ pisut täita. Et saada mingi ülevaade petserimaalastest, sai 2020. aastal ette võetud neist üldnimestiku koostamine. See sisaldas sajakonna olulisema Eesti eluloolise teatmeteose läbitöötamist ja vormistamist umbes 7000 tähestikuliselt reastatud bio-bibliotraafilise kirjena „Petserimaalaste üldnimestikku 862–2022“ (Tallinn, 2023). Selle põhjal toimus 2024. aastal elulooraamatu käsikirja koostamine, mis sisaldas kokku 163 illustreeritud elulugu 28 naisest ja 135 mehest. Nad olid juhtivalt seotud Petserimaa hariduse, kirjanduse, kunsti, looduse, muusika, näitekunsti, poliitika, rahvaluule, spordi, sõjaasjanduse, teaduse, usuelu, vabadusvõitluse jm valdkondadega. Elulooraamatus säravad Petseri Gümnaasiumi õpilased ja nende õpetajad (siin pakkumine ajalooüliõpilastele, kes otsivad endale bakalaureuse või magistritöö teemat – Keskharidus Petserimaal koos uurimisöö otsale aitamise ja töö trükis avaldamisega ootab teid. Telefon üliõpilastele: 56 908 945).
Kõik, mis kirjas „Petserimaa elulooraamatus“, on selle maakonna panus Eesti elu edendamisse ja rikastamisse. Missugune on aga Eesti panus Petserimaa suunas? Tundub, et kaasamõtlemine ja siiras toetus petserimaalastele avaldus kunagi vaid peokõnedes ja abis Petseri 2. ehk eesti Keskkooli ümmargustel tähtpäevadel. Tänusõnad küll riiklike toetusprogrammide eest, aga palju muud sarnaneb siiski rohkem vaenamisele ja reetmisele.
Vaade „Petserimaa elulooraamatu” lehekülgedele
Alustame sellest, et meie arvutimaailma korrektuuriprogramm ei tunne Petserit, Petserimaad ega petserimaalasi, värvides need sõnad tundmatutena punaseks. Oleks tore, kui Eesti ilmateadetes kõlaks ka Petseri ja Irboska kohanimi.
Petserimaalaste põhjendamatut vaenamist alustas 1995. aastal nn jõulurahuvalitsuse peaminister. Ta pages oma valitsuse liikmete eest Soome ja kuulutas seal nende selja taga ainuisikuliselt riigireeturlikult maailmale, et Eesti-Vene piiriläbirääkimistel ei pea lähtuma Tartu rahulepingust. Kus oli kaitsepolitsei ja õiguskantsler? Kellele oli kirjutatud karistusseadustiku paragrahv 232 karmi hoiatusega Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse isegi vägivallatu rikkumise eest kuni eluaegse vangistuse määramiseni? Samasse ritta kuuluvad uue ja veel uuema Eesti-Vene piirilepingu koostajad, kes raiskasid selles tööks miljoneid kroone ja sadu tuhandeid eurosid meie maksumaksja raha.
President agendinimega Nikolajev kutsus aga petserimaalasi unustama oma Petserit. Õigusteaduse dr ja professor Herbert Lindmäe sõnul on väide, et Petserimaa on põline Vene ala, ajaloo tundmise võhiklikkus.
Mis iseloomustas aga Eesti-Vene piiriläbirääkimisi? Meie elulooraamatu tegelase, politoloog Toomas Varraku sõnul valitses seal Eesti poolt vasallimentaliteet, mis ei võimaldanud oma seaduslike territooriumite tagasisaamist ja kontrolljoonetaguse maaga seotud kodanikud jäid ilma Eesti riigi kaitsest oma maa ja kinnisvara omandiõigusele.
Petserimaalastele oli suureks löögiks migratsiooniameti Petserimaa osakonna sulgemine Värskas, mis oli neid Petserimaaga sidunud ainus ametlik härmaniit. Eestis pole ühtki ametkonda, kes tegeleks kontrolljoonetaguste küsimustega.
Vaade „Petserimaa elulooraamatu“ tagakaane siseküljele
Millegipärast võttis meie oma riik petserimaalastelt õiguse märkida oma sünnikohana Eesti Vabariik ja asendati see Venemaa Föderatsiooniga.
Isegi petserimaalaste teenistusaastaid Nõukogude Armees ei loeta nende tööstaaži hulka (vt selle elulooraamatus Reet Tobre biograafiat).
Kõige selle vaenamise pärast tunneme petserimaalaste ees piinlikust ja palume vabandust.
Südamel oli veel paljugi, mis nõudis väljaütlemist. Verisel diktaatoril ei tohiks olla vaba voli Peko haual saada oma pihiisalt, Petseri kloostriülemalt õnnistust Ukraina verreuputamisel ja Petseri klooster ei tohiks muutuda sealse esinduskloostri aseaineks (siin ootaks meiepoolseid proteste kõige kõrgemal tasemel). Meile võiks eeskujuks olla Araabia maailma valvas pilk okupeeritud Ida-Jeruusalemma, eriti Templimäe suunal.
Jõudsin oma jutuga lõpusirgele ja tänasin kahetunnise esitluse peakorraldajaid Petserimaa laualipu ning elulooraamatuga. Minu ees laual olnud nende lippude parve ja vabadusvõitluse taustaga sinimustvalget käidi hoolega pildistamas. Ruumi seina kaunistas Petseri maakonna kaart ja laudadel olid välja pandud Petserimaa-teemalised ajalooraamatud.
Kõneleb dr Nikolai Põdramägi. Foto: Edgar Saar
Elulooraamatu autorieksemplari said korrektorid Mart Kals ja Ago Pärtelpoeg ning kaasautorid Enn Ernits, Stepan Karja, Nikolai Põdramägi ja Arvo Uustalu. Vabanduste saatel eemalejäämise teate saatis akadeemik Jüri allik. Elulooraamatut jäid ootama kaasautorid Kaarel Antons, Paul Hagu, Roosmarii Urvits ja Nikolai Laanetu, aga Mare Pihol on see juba käes, samuti raamatu suurepärasel kujundajal Silja Parisel. Ürituse kõrgeks hinnanguks loen oma kuueaastase lapselapse Ardi sõnu kodustele, et vanaisal oli tore raamatupidu! Muide, koos õe Mariega pani ta seal vanaisale kaela magusa kuldmedali. Minult küsiti 10. novembril 2013 „Estonia“ kontserdisaalis ja seekord ka Lutsu toas, kui kaua ma veel jätkan selle Petserimaaga? Minu vastus oli siis ja nüüd, et kuni lõpuni.
Olen seda juba varem välja öelnud ja kordan siin, et Eesti okupeeritud alade kuraatoriks peaks olema keegi Fr. Martensi või J. Poska mõõtu vaimuhiiglane ja ma pakun selleks petserlasest õigusteaduse doktorit ning professorit Peeter Järvelaidi. Ta peaks riigiametnikuna jälgima kõike Eesti okupeeritud aladel toimuvat ja vajalikud protestid jm. ette valmistama. Me peame end riigina seal kehtestama.
Pole halba ilma heata. Omaaegne peavoolumeedia kiitis uue ja veel uuema Eesti-Vene piirilepingut meie julgeoleku nurgakivina taevani. Enamus Riigiduumalasi saavad aga aru, et see, mis on kasulik NATO riigile, ei saa olla kasulik Punasele väljakule – parem seda piirilepingut mitte puutuda (äkki tšuhnaad tõmbavad meid alt). Kokkuvõtteks niipalju, et keegi pidi see karjapoiss olema, kes tõstataks kuninga riietuse teema.
Samal teemal:
„PETSERIMAA ELULOORAAMAT” AJALOOHUVILISTELE, ERITI PETSERIMAALASTELE