AUGUST AARMA⟩ KES OLI GUNNAR AARMA?

August Aarma Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele oma isast rääkimas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Urmas Saard

19. märtsil rääkis August Aarma oma isast Gunnar Aarmast [Gunnar Abram – kuni 2.03.1939] Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele, keda oli taas väga arvukas hulk kogunenud Hestia Hotel Strand Jurmala saali.

Vikipeedia ütleb, et Gunnar Aarma (6. august 1916 – 12. veebruar 2001) oli eesti muusikapedagoog, esoteeriliste raamatute autor, tõlkija ja filosoof. Aga kes oli Gunnar Aarma tema poja teadmistel ja mälestustes? Kohati uskumatult põnevaks muutunud ettekannet püüab kohaliviibinud Külauudiste infoveski toimetaja vahendada võimalikult sõnasõnalise täpsusega, tehes vaid väheseid kärpeid sedavõrd, et tervikmõte ei moonduks ega kaoks.

Pärast naasmist Venemaalt oli isa ainuke töökoht Pärnu muusikakool, kus töötas 19 aastat kuni pensionile jäämiseni. Täpselt 60-aastaselt, 6. augustil, oma sünnipäeval, lõpetas isa tööpõlve ja sai ennast pühendada täielikult nendele tegevustele, mis olid talle meelejärgi. Kuigi tal pedagoogilist haridust ei olnud, õppis ta klaverit juba alates seitsmeaastaselt eraõpetaja juures. Hiljem Tallinna konservatooriumis tolle aja ühe parima pianisti Artur Lepa juures ja täiendusena klaverimängu alal Brüsselis. Ta oli paljudele saatusekaaslane Gulaagi arhipelaagis. Saatus andis talle erakordse võimaluse käia läbi kümnest vanglast, kaheteistkümnest laagrist ning seejuures ellu jääda. Päris mitmele tuhandele oli ta juhendaja ja nõuandja. Elu lõpul vastas, et pole arvestust pidanud, kui mitmetele paljudele küsimustele ta on vastanud. Miks? Jällegi hiljem selgub. Ta on pidanud kogu aeg kinni tõest, et ei ole halbu ega rumalaid küsimusi, on vaid rumalad vastused. Ta ei pressinud kunagi kellegile midagi peale, ei tunginud teiste energiavälja ega püüdnud kedagi muuta. Ta püüdis vaid inimesi suunata tervenemise teele ja ainult siis, kui inimesed pöördusid tema poole. Enamus teda külastanud inimesi vajasid seda. Alguses püüdis ta akupressuuriga [toimetaja⟩ teraapiline punktmassaaž, mille käigus vajutatakse sõrmedega kindlatele punktidele, mis ergutab organismi ise ennast tervendama] panna diagnoosi, kuid siis loobus ka sellest, piirdudes üksnes suusõnalise suunamisega. Ta jõudis järeldusele: „Miks mina pean parandama seda, mida inimene ise on endale külge pookinud – kõiki neid tervisehädasid?” Ta ei andnud kunagi soovijatele kala, vaid ulatas õngeridva. Kui inimene tahtis, siis ta selle sai ja kui ei tahtnud, jäi kala püüdmata ja elu läks edasi.

Tema elus oli väga tähtis osa joogaõpetusel. Joogas on kokku 18 liiki. Isa valis oma guru [toimetaja⟩ guru ehk õpetaja on printsiip, mis väljendub igaühe elus teadasaamisena] heakskiitmisel viieastmelise radža-jooga ehk kuningliku jooga – tee. Selles elus plaanis ta läbida viiest astmest kolm. Nagu isa ise kinnitas vahetult enne oma lahkumist: täitis ta selle plaaani. Esimese astme läbis ta 1938. aastal guru juures. Teise astme läbis ta järgmise kümne aasta jooksul ja kolmanda astme veel järgneva viie aasta jooksul. Seega peale 1953. aastat oli tal kolm astet läbitud ja kaks viimast astet lubas ta läbida järgmises elus. Oma loengutes, kirjutatud artiklites, antud intervjuudes – neid kogunes kokku 146 ja raamatutes on neid 14 – on ta jaganud oma teadmisi.

Nüüd järgneb loetelu: Hiina loomariigi loomade sobivusest; punktide asukohad kehal, kõrvadel, jalataldadel; püramiididest; mõttejõust; oopiumiravist; kannatusest ja arengust; haridussüsteemist ja kasvatusest; loitsudest, mantratest; tantratest; mandalatest; headusest; ühtsusest; märkidest, sümbolitest, reinkarnatsioonist [toimetaja⟩ taassünd ehk ümbersünd – kontseptsioon, mille järgi hing või vaim sünnib pärast surma uude kehasse]; mõtlemisest; hingamisest; toitumisest; liikumisest; semiootikast; semantikast; tähemärkidest; vaikuse kuulamisest; maja, kodu sisustamisest; telepaatiast; toidu mõjust inimesele; surmast jne-jne. Näete: valik on seinast seina.

Elus juhtunud seigad võivad ununeda, kuid koduga seotu jääb. Isa elu võib jaotada kuude perioodi: lapsepõlv ja kooliiga, ülikooli aastad, Euroopas enne II maailmasõda, Tallinnas pärast neljakümnenda aasta pööret, küüditatuna Venemaal ja tagasi Eestis. Igast perioodist võiks palju ja põhjalikult rääkida. Kuid ette antud ajalimiit ei võimalda pikalt rääkida. Vaid igast perioodist pajataks huvitavamad seigad. Et anda võimalust teil endal selgitada seda, mis mul täna rääkimata jääb, nimetan seda, et isa sajandaks sünniaastapäevaks perekonna nõukogu otsusel hakkasin tegelema ja ilmutasin kolm raamatut pealkirja all „Gunnar Aarma elutarkused”. Need on läbi müüdud, kaks tiraaži, aga raamatukogudes on nad olemas. Esimeses köites 83 leheküljel on Gunnari elulugu. Koostasin, mille ta ise redigeeris, tunnistas heaks, midagi lisas. Kirjastus Pegasus avaldas soovi uuesti trükkida, aga andis mahuks ette ainult 500 lehekülge. Ma püüdsin siis koostada uue väljaande. Jätsin välja eluloo, kuna see oli olemas ja jätsin välja minu arvates kõige raskemini hoomatava peatüki „Meditatsioon”, aga see on neis kolmes raamatus ilusti kirjas. Lisaks võiks tutvuda Ingvar Luhaääre poolt välja antud „Kogutud vestlused Gunnar Aarmaga”. Lisaks on minu kaksikõde Maria Tilk kirjutanud raamatu „Minu isa Gunnar Aarma”. Samuti läbi müüdud. Viimane raamat on „Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees”, milles mõtteid, mälestusi, kirju. Selles on kirjas kõigi artiklite pealkirjad, mis ajalehes või ajakirjas ilmunud. Ka siin saaks mingisuguseid lisamaterjale.

Gunnar sündis väga rikka isa perre. Vanaisa oli tõesti väga rikas mees. Ta oli Tallinna majaomanike panga asutajaid ja omanik. See hoone asub praegugi Vabaduse platsil. Teisel korrusel oli kohvik Kultas. 2. veebruaril 1937 avati Tallinnas Majaomanikkude Panga uhkes hoones kohvik Kultas. Vanaisale kuulus kaks kindlustusseltsi, trükikoda, krunt Meriväljal jne-jne. Pärast restitutsiooni välja kuulutamist kirjutas Gunnar Aarma taotluse üheteistkümnele objektile, millest füüsiliselt sai tagasi ainult kolm maja Müürivahe tänavas. Ülejäänute eest, mida sai dokumentaalselt tõestada, anti EVP-sid. Neid oli nii palju, et ta võis välja osta 23 peret nendes kolmes majas Müürivahe tänaval, makstes iga ühele – toale õigemini – 30 000 Eesti krooni nende EVP-dega.

Vanaema Liisi Jakobson lõpetas Peteerburi konservatooriumi laulmise erialal ja enne abiellumist oli ta Estonias ooperi solist. Pärast abiellumist 1911. aastal võttis vanaisa ühe nahkkotikese, umbes sellise nagu filmis „Kolm musketäri”. Eminents viskas selle mileedile kätte. Krooksuga kinnitõmmatavas nahkkotikeses oli 100 kuldrubla. Läks selle kotikesega Paul Pinna juurde, kes oli daami perekonna tuttav. Pani kotikese laua peale ja ütles, et selle koti sisuga ostab ta oma naise välja. See oli valuraha ära jäänud etenduste eest. 1912 sündis esikpoeg Shulho ja 1916 teise lapsena Gunnar.

August Aarma Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele oma isast rääkimas.

Foto: Urmas Saard / Külauudised

Huvi vaimsete probleemide vastu tekkis isal juba varases nooruses, peamiselt kirjanduse kaudu. Kodus oli suur raamatukogu: viis ja pool tuhat köidet. Käies saksa lasteaias oli tal juba enne kooli minekut saksa keel suus. Põhjalikum kirjanduse neelamine algas viieteistkümnendast eluaastast. Isa kirjanduslikuks õpetajaks sai Eduard Hubel, kirjaniku nimega Mait Metsanurk. Hubel oli vanaisa sõjakaaslane Vabadussõjas. Mõlemad said Paju lahingus haavata ja Eduard Hubel koostas isale nimekirja sajast raamatust, mille kohta ta ütles, et need raamatud peab iga ennast intelligentsena tundev inimene läbi lugema. Isa luges kõik need 100 raamatut läbi pooleteist aastaga. Aga selleks pidi ta valdama vähemalt kolme võõrkeelt. Siis koostas Hubel talle uue nimekirja, juba 200 raamatuga. Sellest nimekirjast jäi kaks raamatut puudu. Neid ei saanud isa kätte, kuigi tal oli vanaisa poolt avatud raamatukaupluses Raekoja platsis franko arve. Võis võtta millist tahad ja vanaisa maksis kord kuus selle kinni. Teise nimekirja lugemisele läks kaks ja pool aastat. Igal neljapäeval oli vanaisa Müürivahe tänava söögitoas õhtusöögiga vastuvõtt kahekümneviiele inimesele. Nendel vastuvõttudel käisid paljud tolle aja teatri ja kirjanduse inimesed. Paul ja Netty Pinna, Gustav Suits, Eduard Hubel, Hugo Laur, Ants Lauter – kogu Estonia teatri koorekiht. Külaliste hulgas oli ka sõjaväelasi: kindral Laidoner oli vanaisa koolivend, kolonelleitnant Eduard Rüütel. Ka koolidirektor Jakob Westholm oli tihe külaline.

Westholmi koolis õpiti teisest klassist saksa keelt, neljandast klassist pantsuse keelt, seitmendast inglise keelt, üheksandast ladina keelt ja viimases klassiss veel aasta soome keelt. Kooli lõpetas isa 1935. aastal. Kooli viimastel aastatel olid isa hobideks motosport, aga pärast kukkumist läks ta soolorattalt üle korviga mootorrattale. Teiseks huvialaks oli merendus. 13-aastaselt sai ta omale isikliku paadi, 15-aastaselt mootorpaadi. Sõideti klassivendade ja sõpradega. Peale Westholmi gümnaasiumi lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Vanem vend oli juba paar aastat õppinud Brno tehnika ülikoolis. Vanaisa kavatses vanemast pojast kasvatada oma järglasena tehnikadirektori ja Gunnarist majandusdirektori.

Nüüd esimene huvitav seik. Ülikooli päevil sai Gunnar teada oma tulevase naie nime. See võis olla kas esimesel või teisel kursusel, kui uudishimulikud poisid taldrikut keerutades uurinud, kellega Gunnar abiellub. Meediumi käe all hakkas taldrik liikuma esimese tähe juurde. Selleks oli H. Järgimne täht oli E. Kolmandana valis L tähe. Neljandana tuli J ja juba arvati teadvat, et viimane täht on U. Taldrik hakkas selle peale protesteerima ja läks O juurde. See oli tundmatu nimi, keda keeegi ei teadnud ja isa raputas ka ise selle peale pead.

Skeptikuna hakkas isa kohale ilmunud vaime kontrollima ja ülekuulama. Olnud seal tema enda jutu järgi terve hulk Napoleoneid, Aleksandreid. Isa ärritus. Ta esitas ilmutatud kuulsustele provotseerivaid küsimusi, küll lahingute, poliitiliste ambitsioonide või ajalooliste sündmuste kohta. Asi lõppes sellega, et vaim sai tigedaks ning ninatark kamandati taldriku juurest minema. Vähemalt isal oli lõbu laialt.

Pärast kahekuulist üliõpilaspõlve läks isa vabatahtlikult Eesti mereväkke. Teenis torpeedokaatril Sulev.

Ülikoolis sai ta tuttavaks Edgar Kantiga, kes oli majandusteaduse dekaan ja väga hinnatud õppejõud. Ta kirjutas teaduslikke artikleid viies keeles. Tema ärgitaski isa minema Euroopasse, et kuulda, kus saaks õppida majanduspsühholoogiat. Kantil oli plaanis avada majanduspsühholoogia kateeder Tartu Ülikooli juures ja ta pidas silmas isa õppejõuna selles tulevases kateedris.

Erinevad lood Euroopas enne II Maailmasõda. Isa suundus õppima Oxfordi ülikooli, kus ta ühines kohaliku vabamüürlaste vennaskonnaga. Järgnesid õpingud Sorbonne’is. Seal oli tema õpingukaaslaseks veetlev daam Carmen Polo, kellest hiljem sai Francisco Franco abikaasa. Sellest tutvusest oli isal hiljem palju kasu. Prantsuse teaduste akadeemia tegi 1938. aastal huvitavaid katseid, millest osade juures sai isa olla. Vahepeal sai isa teateid, et Renault ehitab Pariisi külje all uut autotehase montaažikorpust. Majanduspsühholoogiast huvitatuna otsustas ta seda vaatama minna. Sinna oli plaan panna tööle 4600 töölist ja esimest korda seati sisse 36 tunnine töönädal konveierite peal. Seal asus kolm 300 meetrist montaažikorpust. Ühel oli valmis vundament, teisel seinad püsti, kolmandal tehti siseviimistlust, et seadmed sisse tuua. Isa teadis, et kui tööviljakust tahetakse saja protsendilist saada, siis peab konveieri töötaja töötama näoga läände. Näoga itta kaotavad nad aga oma tööjõudlusest 8%. Kui nad aga töötavad näoga lõunasse või põhja, kaotatakse kolmandik kuni pool. Ta käis siis seal ehitusplatsil ära ja uuris, mõõtis, vaatas. Läks peadirrektori juurde ja tegi selgeks, et kolm korpust on valesti paigutatud ilmakaarte suhtes. Ju ta siis oskas peadirektorile nii palju veenvalt seletada, et selle tulemusena pandi nendele kolmele korpusele 6000 dünamiidi laengut alla ja lasti kogu kupatus õhku. See läks firmale maksma 18 miljonit franki. Isale määratud tasu eest ostis ta endale Vahemere äärde Lõuna-Prantsusmaal 16-toalise kahekorruselise villa. See on praegu ka alles. Ma küll õrritasin teda, et läheme vaatama seda suvemaja. Aga isa hakkas naerma. Kui nad saavad teada kes ma olen, siis vahepealsete aastate maksude mittemaksmine teeb selle kahekordse hinna nulliks. Jään isegi võlgu. Nii et ta ise ka ei käinud seal. Kujutage nüüd ette situatsiooni, kui keegi tundmatu tuleb ja ütleb midagi sarnast nõukogudeaegsele direktorile, siis oleks saadetud puu taha hästi kaugele. Samad nõuded ilmakaarte suhtes kehtivad ka koolide kohta. Õpilaste istumise kohta. Õpetajaid need nõuded ei puuduta, sest nemad käivad enamasti tunnis ringi.

1939. aastal pidi isa minema pikemaks ajaks Saksamaale. Kuid seal oli juba hitlerlik režiim, kes kiusas juute taga. Isa nimi oli aga Abram. See on juudi nimi, kuigi meie suguvõsas ei ole tilkagi juudi verd. Mul on suguvõsa uuring tehtud. Ise ma ei tegele sellega, seepärast lasin teha. Selles liinis on välja viidud kuni aastani 1700. Juudi verd ei olnud, aga probleem võinuks ikkagi tekkida. Sõitis siis isa Tšehhoslovakkiasse venna juurde ja arutati ühe Brno keldris nime vahetust. Vend oli nõus. 1938. aastal läks isa perekonnaseisu aktide bäroosse ja registreeris perekonnanime Aarmaks. Vanaema ja vanaisa olid ka nõus ja sellega oli nimi muudetud.

August Aarma Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele oma isast rääkimas.

Foto: Urmas Saard / Külauudised

Euroopas olles täiendas isa klaverimängu alal ennast Brüsselis konservatooriumis. Professoriga kohvitasside juures tundide vahel vesteldes ei olnud professor võimeline talle vaimsetele küsimustele vastama. Ta ütles, et kontakteerugu tema vennaga Pariisis. Ja isa võttiski kätte, sõitis õhtul rongiga Brüsselist Pariisi. Eelmine päev oli tal piisavalt raske olnud. Ta jõudis hommikul kella kuuesele missale Saint Madeleine’i kirikus. Oodates missa lõppu jäi tukkuma. Ärkas üles selle peale, et keegi puudutas teda õlast. Tema ees seisis poolteist korda vanem meesterahvas vaimuliku mundris või õigemini talaaris, käevangus oli korv pirukatega ja küsis: „Ega te juhuslikult mind ei oota?” Nüüd täitus üks vähestest jooga põhipostulaatidest. Kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja. Nii nad kohtusid ja sellest mehest sai isale guru, õpetaja. Ta oli kolm neljandikku idamaalane, Indohiinast. Neljandik osast eurooplane, prantsuse-belgia päritolu. See vanem mees oli töötanud Põhja-India kloostris vaimulikuna ja oli Pariisis katoliku vaimulik. Tema arvates oli ükskõik missugust religiooni meie vaimulikuna teenime. Tähtis on selleks vaid omada oskust, tahet ja võimeid. Tema juures pidi isa olema neli kuud ja ei tohtinud selle aja jooksul väljuda tema teise ringi bioväljast. Esimene ring inimese bioväljas on 70 cm kehast, esimese ringi aura. Teine on neli meetrit. Nii et nelja kuu jooksul ei tohtinud ta väljuda sellest guru teise ringi bioväljast. Igal pool ümbritsevad meid aurad ja tihtipeale need aurad kas sobivad või ei sobi. Kas te olete tundnud inimesega kontakteerudes, et tõukejõud on niivõrd suur, et ei taha enam edasi minna? Nad ei sobi. Aga pärast seda guru õpetas radža-jooga esimesi astmeid ja nelja kuu pärast pidi isa sooritama eksami ja neist ka kõige raskema. See seisnes selles, et katsealune pannakse kivikirstu ja kirst viikse kas mäkke või keldrisse. Enne tuli teha muidugi eelkatsed, et sa üldsegi oled võimeline seda kõige raskemat katset sooritama. Selles kirstus on ühtlane umbes kümne kraadine temperatuur ja täielik vaikus. Kirstus tuleb lebada joomata, söömata keskmiselt kolm nädalat absoluutses pimeduses ja tubases riietuses. Katsealune saab ennast küljelt küljele keerata, aga tõusta ei saa. Nii ta siis seal lamab. Umbes poole tunni pärast kaob igasugune aja taju. On vaid telepaatiline kontakt oma guru ja katset jälgiva komisjoniga. Eelnevalt on muidugi õpetatud, kuidas oma pulssi ja keha toonust alla viia. Kui jätta pulss normaalseks, kusagil 70-80 lööki minutis, siis hakkab külm. Pulss tuleb viia alguses 40 peale, siis 30 peale ja edasi 12 peale. Muidugi, kui peame pikemat aega viibima kirjeldatud tingimustes, siis on kasulik viia pulss kolme peale – nagu kilpkonnal talveunes. Nüüd langeb keha temperatuur ja eksami sooritaja peab endale selgeks tegema, et ta võib selles situatsioonis olla väga kaua. Kõige raskem on inimesele see, et inimene hakkab kahtlema ja pelgama, et ta on unustatud ja ta jääb sinna alatiseks. Guru loeb neid mõtteid ja valvab et katsealune meeleheitesse ei satuks ja rabelema ei hakkaks. Tähtis on lõpuni vastu pidada. Kui kolm nädalat on täis, otsustab komisjon, et inimene on teinud endale aja ja ruumi selgeks ning võitnud hirmu aja ees. Kõige suuremaks hirmuks, mis inimesel üldse olla võib, on surma hirm. Guruga peab katsealune sidet telepaatiliselt. Pärast eksamite sooritamist avas guru isal kolmanda silma, tegi teatavaks tema eelmise elu ja isa hakkas nägema teiste inimeste biovälja. Guru saatis ta ellu loaga vastata küsimusele. Õigust õpetada talle ei antud.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli tänu August Aarmale. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Euroopas ringi kolades, nagu ta ise kirjutab, kohtus ta paljude huvitavate inimestega. Üheks selliseks oli temast kaks korda vanem naisterahvas, kellega kohtus ühes pansionaadi hommikulauas. See daam asus Stuttgart – Karlsruhe  kiirtee-ehituse komissari ametis. Vastavalt reich-iga ja selle firmaga kokkulepitud lepingus pidi firma andma reich-ile üle iga päev ühe kilomeetri maanteed. Muidugi, riiklikud rahad olid peal, võimsalt. Firma püsis kasumis. Ja siis tuli firma välja mõttega, et tal on tee ehitamiseks topelt tehnika. Kui nüüd selle tehnika kompleksis, mis teeb seda ehitust, midagi juhtub, siis aetakse varu tehnika välja ja remonditakse, vahetatakse või uuendatakse töö seisatanud tehnikat. Topelt süsteem oli kogu aeg peal. See daam oli reich-i esindaja sellel tee-ehitusel. 1922. aastal tehti Hitlerile Nürnbergis atentaat. Teda ümbritsenud mõttekaaslased, nende hulgas oli ka see daam, kaitsesid oma kehaga füürerit. Ta ei olnud 1922. aastal küll veel füürer, aga kõigile nendele kinkis võimule tulles väikese kuldse haakristi. See haakrist andis võimaluse pääseda Hitleri jutule 24 seitse. See daam kandis kuldhaakristi number 27. Ta kandis alati frenchi, mille krae all võis seda haakristi üksnes kanda, mitte nähtavalt. Ta oli lugenud mõningaid isa artikleid ja pidas isa ajakirjanikuks. Ja tegi ettepaneku Hitlerit intervjueerida. See oli ettepanek, millest ei saanud keelduda.

Vahepeal oli Tallinnas asutatud Pealinna Teataja vanaisa rahadega ning selle peatoimetaja tegi isale ettepaneku hakata ajalehe väliskorrespondendiks. Tänu tihedatele sidemetele Vabamüürlaste ordus, keskusega Pariisis, pääses ta sinna, kuhu harilikul surelikul poleks mingil tingimusel lastud.

Tutvus tolle salapärase daamiga, Hitleri erilise soosikuga, päästis hiljem Gunnari elu.

Isa pidas Venemaal 16 ametit: oli metsalangetaja, külasepp. Traktorist, autojuht, elektrigeneraatori mehhaanik, kolhoosi esimees.