Väike-konnakotkas. Foto: Liisa Veskimäe
Kas kujutad ette, kuidas on ööpimeduses ultrahelidetektoriga nahkhiiri kuulata, kalamehepükstes konnade seiret sooritada või kohtuda metsas silmast silma emakaru ja tema poegadega? Just sellised elamused said osaks Liisa Veskimäele, kes jagab oma seiklusrikkaid kogemusi Keskkonnaagentuuris sooritatud praktikalt.
Tänane blogilugu viib meid Keskkonnaagentuuri välitöödele, alates linnuseirest ja lindude rõngastamisest kuni kahepaiksete ja nahkhiirte uurimiseni.
Pildil Liisa Veskimäe linnukesega. Foto: Carl-David Randviir
Nagu ütleks Agu Sihvka, siis „Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, kuidas otsustasin tulla Tallinna Ülikooli bioloogia erialale õppima“.
Ja just nii kõik algaski – koolitee viis mind kokku Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Christel Rose Bachmanniga, kes kutsus enda juurde erialapraktikat sooritama. Looduses mütata mulle meeldib, ehk siis mõeldud-tehtud!
Tegelikult läks praktika läbimise peale kokku ikka päris mitu kuud, täpsemalt siis märtsist kuni oktoobrini. Kuna soovisin osa võtta nii paljudest põnevatest välitöödest kui võimalik, leppisime kokku, et hajutame praktika ühtlaselt kevade ja suve peale. Algselt oli plaanis seda teha märtsist augustini, aga soovisin väga kätt proovida ka lindude rõngastamisega ja nii lisasime praktikale veel kolm päeva oktoobrisse.
Minu praktikaülesanded olid väga mitmekesised – sain teha pikki ja füüsiliselt proovilepanevaid päevi looduses, kuid ka tegutsedes kontoris, arvutis tabeleid koostades või Keskkonnaportaali artikleid analüüsides. Lemmikuteks osutusid siiski aga kõik erinevad välitööd.
Minu esimeseks välitööks praktikal olles sai RePoweri projekti raames läbi viidud linnuseire Lääne-Virumaal. Otsisime juhendajaga GPS-i abil üles õiged seirepunktid ning seal olles lasime kaasaskantavast kõlarist rähnide, laanepüü, kanakulli ja kakkude hääli ning panime kirja kõik, kes meile vastasid, või keda me nägime/kuulsime. Linnuseire käigus kohtusin juhuslikult ka esimest korda Eesti looduses väike-konnakotkaga, mis jättis mulle väga ereda mälestuse. Muidugi tuli välitöödel olla ka ettevaatlik, sest mitmel korral käis meie auto juures uudistamas ka emakaru kolme pojaga.
Õhtune aeg oli mõeldud aga kakuseireks, seega liikusime hämaras metsas õigesse punkti ning mängisime kõlarist kakkude huikamist, mis omakorda kõik pisikesed laululinnud ärevaks tegi ja sidistama pani. Minu suureks rõõmuks see töötas ning peagi kohtusime juba ühe uudishimuliku händkakuga, kes meid mõnda aega erinevate puude otsast piilus ning seejärel kaugemale lendas. See kohtumine oli tõeliselt eriline ning pani korraliku punkti esimesele välitööle, kinnitades mulle veelgi, et olin praktika sooritamiseks valinud väga õige koha.
Händkakk. Foto: Liisa Veskimäe
Üheks väga põnevaks projektiks kujunesid ka Rail Baltic arenduse raames toimunud kahepaiksete- ning nahkhiireseired, millest sain osa võtta kevadsuvisel perioodil.
Kahepaiksete seirel saime otsida konni ning kulleseid ja sumbata kalamehepükstes mööda kraave. Ilm oli ilus ja päikseline ning paremat varianti oma suvepäeva veetmiseks ei oleks ma osanud soovidagi! Hoolimata sellest, et konni-kulleseid palju ei leidnud, oli siiski väga huvitav.
Nahkhiireseire võttis aga isegi natuke kõhedama ja põnevama pöörde, kuna seda tuli loomulikult läbi viia ööpimeduses. Kasutasime oma raja valgustamiseks pea- ja taskulampe ning kuulasime ultrahelidetektoriga nahkhiirte häälitsusi. Märkisime kuuldud liigid GPS seadme abil üles ja üritasime tuvastada neile poegimiseks sobivaid puid. Ühel seireööl leidsime rohtukasvanud ning asustusest eemal olevalt teerajalt süüdatud tõrvikud, mis tõid kohe pähe kõikvõimalikud õudusfilmide stsenaariumid. Õnneks jäigi see lihtsalt väikeseks ehmatuseks ning pääsesime eluga!
Kogu praktika suurimaks pärliks minu jaoks oli lindude rõngastamine oktoobrikuus Kabli linnujaamas Pärnumaal, kus meid võttis lahkelt vastu linnuspetsialist Jaak Tammekänd. Rõngastamine on oluline abivahend teadlastele, et taaspüügil leitud rõngad lindude jala ümber annaksid neile infot lindude rändeteede ning käekäigu kohta. Sain proovida kätt pöialpoiste, tihaste ning porride rõngastamisel. Kõige raevukamateks osutusid tihased, eriti sinitihased, kes äsasid teravaid nokahoope mulle vastu sõrmi, kui üritasin neid mõõta-kaaluda-rõngastada. Pöialpoisid seevastu olid väga rahulikud ning rohkem lihtsalt toimuvast segaduses.
Kõige keerulisemaks osaks kogu kogemuse juures oli minu jaoks lindude eemaldamine püügivõrkudest. Euroopa kõige pisemad linnud, pöialpoisid, tundusid nii haprad ja õrnad, et kartsin neid välja võttes vigastada. Õnneks juhendajatel Christelil ja Jaagul käis lindude võrgust välja võtmine väga lihtsalt, seega ükski linnuke liiga pikalt võrgus istuma ei pidanud.
Kohtusin Kablis esmakordselt ka lääne-pöialpoisiga, keda meie kohalikust pöialpoisist eristab hele kulmutriip. Taaskord väga eriline esmakohtumine!
Lääne-pöialpoiss. Foto: Liisa Veskimäe
Praktikakogemus Keskkonnaagentuuris oli minu jaoks justkui lotovõit. Teadmised, kogemused ja uued väärtuslikud tutvused, mis ma agentuuris oldud aja jooksul sain on täiesti hindamatud. Olen tohutult tänulik oma juhendaja Christelile, et ta kutsus mind sellele põnevale teekonnale kaasa ning oli alati nii kannatlik ja toetav. Soovitan seda praktikakohta kõigile, kes hindavad Eesti loodust ning ei kohku välitööde ees – teil on võimalus osa saada millestki väga erilisest!
NB 2025. aasta praktikakonkurss on avatud! Praktikante värbab Keskkonnaagentuur üldjuhul avaliku konkursiga üks kord aastas. Kandideerida saab kuni märtsi lõpuni.