Maarja Savi usutlejana ja Revo Türk raamatu „Kõhna koka kool” autorina Rahva Raamatus.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Käesoleva nädala neljapäeval kohtusid kokandushuvilistega Port Arturi kolmandal korrusel asuvas Rahva Raamatu kaupluses kaks pärnakat: Revo Türk, raamatu „Kõhna koka kool” autor ja usutleja rollis Maarja Savi.
Pühendusega „Kõhna koka kool”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi esitas küsimusi mehele, kes on kirjutanud koka raamatu eelkõige meestele. Kuid autoriga tulid kohtuma valdavas enamikus naised. Lisaks siinkirjutajale oli naiste keskel istumas veel üks härrasmees. Kuhu jäid teised mehed?
Maarja Savi: Kuidas selle raamatu loomise idee sinuni jõudis?
Revo Türk: Raamatu lugu algas sellest, et juba olid toimunud mõned korrad Kõhna koka kooli tunnid ja minu tegemisest ilmus üks artikkel. Selles oli mainitud minu lugu, räägitud kokkamisest ja kokakooli loomisest. Pärast artikli ilmumist võttis minuga ühendust Lia Virkus, kes üllatus minu asjadest ja oli väga vaimustunud sellest loost ning pakkus mulle raamatu tegemist. Mõtlesin, mis nüüd mina. Aga siis leidsin, et ega neid pakkumisi õhust niisama alati ei tule. Pikalt ei mõelnud, ütlesin jahi ära. Siis läks seitse-kaheksa kuud, kuni see raamat selle aasta algul välja tuli.
Maarja Savi: Kas raamatu tegemise protsess oli selline nagu sina seda ette kujutasid? Või oli seal mingeid üllatusi, takistusi, raskuseid sinu jaoks?
Revo Türk: Alguses ma ei arvanud, et see nii palju tööd võtab. Mulle tundus hästi lihtne, et teeme ära. Teooria osas olin ma kindel, et selles osas mul probleeme ei ole. Sellega saan kenasti hakkama. Tegelikult oli aega ka nagu piisavalt. Roogade tegemisega oli natuke keerulisem – kogu see sättimine. Mina panin retseptid kokku ja tegin valmis. Aga kuidas saada need ahvatlevatena pildile kõigi nõude ja kombinnidega? See kõik osutus keerulisemaks, kui ma arvasin. Aga õnneks sain ma koostööpartneriks oma venna, kes 10 aastat vanem ja kellel 10 aastat rohkem elukogemusi. Tema aitas mind palju ja sain ka ise palju kogemusi sellel teekonnal juurde. Et kuidas toitu välja panna ja muud. See oli väga põnev teekond, ka õpetlik.
Terviseedendaja esimene raamat. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi: Juba mainisid, et kirjutamise ajendiks oli Kõhna koka kool. Räägi, millest see sündis ja mida ta endast kujutab? Naljatledes küsides, kas selleks peab olema kõhn?
Revo Türk: Kooli mõte tekkis pärast „MasterChef Eesti” telesaadet, kus kokanduse pisik lõi uuesti lõkkele – mis oli vahepeal võibolla mingisugusel ajahetkel ära ununenud. Tookord tekkis siis selline eufooriline mõte, et kunagi võiks olla oma kool. Siinkohal tuli jälle mängu mu vend, kes küsis, et miks ma pole sellest kunagi varem rääkinud. Ütles, et tal on nimi olemas: Kõhna koka kool, teadlik või tervislik toitumine. Sealt läks mõte lendu, mõtlesin: väga kihvt, OK! Miks mitte. Pärnus neid tegijaid aasta tagasi ei olnud. Läks kolm kuud aega ja siis jaanuari kuus oli esimene koolitund, nimetaksin seda töötoaks. Seal anname inimestele enesekindlust, et kokata. Olla julgem, et katsetada rohkem maitseaineid, kui sool ja pipar. Esmalt oligi mõte suunata rohkem meestele. Sest läbi aja on see olnud pigem naiste roll. Aga reaalsus on ikkagi vastupidine: naisi veidi rohkem, mehi natuke vähem. Aga asi läheb paremaks, mehi tuleb juurde. Ja mehed on saanud üliägedaid kogemusi. Sinna on tulnud inimesi, kes ei tunne ennast kokkamise maailmas väga turvaliselt. Et „see on põnev maailm, aga ma ei oska mitte midagi”. Kui ta tuleb sellest mugavustsoonist välja, saab ta suure eduelamuse, mis paneb teda rohkem kokkama. See on võibolla põhifookus.
Maarja Savi: Kirjelda neid tunde. Mis selles ruumis toimub? Palju inimesi on? Kuidas tööjaotus toimub? Mis sinu roll on?
Revo Türk: Toimub korra kuus ja alati on erinev teema. Me oleme teinud hommikusööke, argipäeva roogasid, salateid, kastmeid. Maksimaalselt on grupi suurus 16 inimest. Jagan kolmestesse või neljastesse gruppidesse. Iga punt saab ühe toidu valmistamise, laudadel on tooraine ja hakatakse tegema. Kokkame tund kuni poolteist. Mina käin seal ringi, juhendan. Küsitakse: kuidas paprikat lõigata, kuidas seda koorida, kuidas nuga käes hoida, missugused pannid peaksid olema, kui kuumad, kuhu neid panna…? Siis tuleb anda nippe, mida nad ei tea. Mina juhendan ja aitan ka maitsestamisega. Te vaatate retsepti, aga see ei ole päris see, mida ootate. Kui on liiga vürtsikas, mida siis teha? Kui on liiga soolane, mida siis teha? Ei pea ära viskama, vaid seda saab päästa. Kui road on valmis, istume ühise laua taha ja saame kõiki roogasid maitsta. Poonuseks on pärast poolteisetunnist tööd neljakäiguline õhtusöök.
Seltskond kokandushuvilisi Rahva Raamatus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi: Kas ma pean käima iga kuu või võiks tulla näiteks mais ja seejärel oktoobris? Või on sul kindel seltskond juba kohad hõivanud?
Revo Türk: Ei ole kindel seltskond. Seltskond on hästi palju muutuv. On inimesi, kes käivad kõigil kordadel, aga on ka neid, kes käivad paaril korral. Kui sind mingi teema kõnetab, näiteks aasia köök, siis tuled. Kui sind järgmine teema ei kõneta, siis ei tule. Mitte midagi ei juhtu. Aga kool on muutunud populaarseks, seega tasub kohta varakult broneerida.
Maarja Savi: Sa natuke juba mainisid, et ootus ja eeldus võiks olla suunatud meesterahvastele, aga ikkagi on rohkem naisi. Miks siis mehed pelgavad kokkamist? Oled sa kokkamise ajal märganud mingeid mustreid, uskumisi, et see oleks nagu rohkem naiste töö?
Revo Türk: Ma arvan, et see tuleb natuke möödunud aegadest kaasa. Mehed on ikkagi olnud need, kes käivad tööl ja naised hoiavad lapsi ning teevad koduseid toimetusi, nii on olnud naiste kandev roll ka toitu valmistada. Kui naine teeb, siis mees kaugenebki sellest ja sa kaotad lõpuks huvi. Aga ma arvan, et täna on hoiak muutumas. Koka koolis näen, kuidas mehed panustavad. Mul on seal üks abielupaar, kus naine tõi mehe kooli, et ta tunneks söögi tegemisel ennast köögis kindlamalt. Tulemus on see, mida ma kuulen, et toidud lähevad järjest paremaks. Naine kogub samas eufooriat, et saab kodus maitsvat süüa. See on tore! Teine näide meesterahvast, kes kodus üldse ei kokanud. Nüüd tuleb kooli ja avastab: „Oi kui tore, ei olegi nii keeruline kui arvasin.” Mehed on arvanud, et see on nii raske ja võtab palju aega. Kui mehed näevad, et see pole nii, siis ma arvan, et mehed on palju loovamad. Ei ole palju vahet, kumb on köögis – naine või mees. Vahe võib olla üksnes selles, et kui retseptis on viis tera pipart, siis naine paneb kolm ja mees lisab igaks juhuks kuus või seitse – et oleks ikka maitset ka.
Signeering autogrammide kangale. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi: Sa oled rääkinud meeste tervisest. Selle raamatu varjatud motiiv on innustada mehi tervislikumalt toituma. Kuidas on seotud mõte teha toitu ise ja tervislikumalt? Samahästi võib käia väljas söömas või osta poest tervislikku toitu. Ma ei pea ju ise nullist alustama. Mis rolli mängib sinu jaoks ise kokkamine ja mida see annab tervisele, võibolla ka vaimsele tervisele või ka sotsiaalsele tervisele, kui me räägime perekonnast?
Revo Türk: Ma arvan, et ise toiduvalmistamine on teraapia. Kui sul on retsept ja teadmine vaimusilmas, mida teha tahad, siis suunad fookuse üksnes sellele. Jätad kõrvale teleri vaatamise ja muud asjad. Ja hiljem tunned rõõmu perega ühisesse lauda istumisest.
Maarja Savi: Kes nõud peseb (naerab)?
Revo Türk: Õnneks on meil nõudepesemise masin (naerab vastu). Muidugi potte, panne tuleb ikka ka ise pesta. Vahel läheb ka ligadi-logadi, aga MasterChef’i saates sai õpitud, et tööpind peab pidevalt läikima. See on äge.
Maarja Savi: Sinu tee tervisliku toitumiseni ei ole olnud väga sirgjooneline. On olnud kurve ja käänakuid. Räägi oma lugu seoses toitumisega ja mis on sind toonud siia selle raamatu valmimiseni?
Revo Türk: Minu vanematel on olnud kohvik. Nad on seda pikalt teinud. Ma olin selle melu sees, kui olin 12, 13, 14. Nägin seda. Kasvades suuremaks sain ise proovida ettevõtlust. Kuhu laps ikka läheb, eks ikka vanemate jälgedes. Puutusin ajapikku sellega väga tugevalt kokku. Õppisin kokkamist teisi kokkasid vaadates. Kui tahtsin sellest loobuda ja ära lõpetada, tuli minu teele ootamatu haiguslugu. See lugu on raamatus kirjas. Haigus pani mind otsima, mida saaksin ise teha oma tervise heaks. Hakkasin vaatama, mis on teadlik, mis tervislik toitumine. Haigust seljatades tekkis mul isiklik huvi selle vastu. Kohvikud olid jäänud selja taha ja minu elus algas uus lehekülg. Kuidagi vilksas mulle ette toitumisnõustaja õpe Tallinnas. Mõtlesin, oo, põnev, läksin vaatama. Kestis aasta. Vaatasin, et see on täitsa minu teema. Lõpetasin kooli ära ja olengi nüüd toitumisterapeut. Vaatangi nüüd kui palju toit mind mõjutab ja kuivõrd saab sellega tervist edendada.
Revo Türk autogrammi kirjutamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi: Räägi natuke sellest haigusest ja mis olukorda ning valikute ette see sind pani.
Revo Türk: Juhuleiuna leiti maost pahaloomuline kasvaja. Haiguse tõsidus jõudis mulle kohale umbes kuu pärast diagnoosi saamist. Alguses arvasin, et see ei ole üldsegi midagi tõsist, tehakse mõned operatsioonid ja sellega kõik möödub. Aga reaalsus oli midagi muud ja ma hakkasin rohkem mõtisklema elu üle, et mida me teeme ja kuidas me teeme ja kui palju aega endale pühendame. Kui varem tormasin väga palju asjadele peale ega mõelnud palju, tegin asju võibolla liigselt uisapäisa, siis täna on fookus rohkem olulisel. Võtan aega puhkuseks.
Maarja Savi: Kuidas sa sattusid MasterChef’i saatesse osalema?
Revo Türk: Seda on palju ette tulnud, et elu annab võimalusi. Küsimus on selles, kas me sellest kinni võtame või ei võta. Üks hea sõber ütles korduvalt, et kuule – see on ikka sinu saade. Sa pead minema. Ega ma sellest väga vaimustunud ei olnud. Aga ma mõtlesin, et olgu peale. Lähen proovin, vaatan, mis saab. Läksin eelvooru, kus sain väga positiivse tagasiside. See roog on ka raamatus, türgi munapuder. Oma üllatuseks sain kolm jahhi, mis tähendas valget põlle. Sellega sain kohe 12 parema hulka, mis oli totaalne üllatus.
Maarja Savi: Mis oli selle saate käigus sinu jaoks kõige suurem avastus? Kas sinu enda kohta, kokkaamise kohta, saate kohta? Mis oli kõige ägedam?
Revo Türk: Ma arvan, et kogu see saade kokku oli päris hull projekt. Kaheksast kaheksani kokkamist formaadis, kus päriselt isegi ei tea, mida kokkama pead. Sind käiakse segamas. Tehakse intervjuusid. Küsitakse: kuidas läheb ja mis sa sellest arvad? Siis tuleb kohtunik ja ütleb, et siin pole üldse mingit maitset. Hakka otsast pihta ja seda asja tehakse hoopis niipidi. Sul on ikkagi ainult tund aega. Sinu ette pandi Gruusia lipp ja öeldi, et teed selle, millest polnud varem midagi kuulnud. Okkei, seda rooga kindlasti ei oska, et mis ma siis teen. Ma tahtsin teha hartšod. Mõtlesin, mingi riis, mingi liha. Kui ma jõudsin sahvrisse, siis veise liha polnud. Mõtlesin, et siga ma ka sinna sisse ei pane. Siis ma mõtlesin võtta pardi, sest seda saab kiirelt küpsetada ja ehk saab valmiski. See oli täielik eksperiment, mida polnud mitte kunagi teinud. Aga see hakkas kohe hästi minema. Kohtunik käis ja ütles, oh, see on päris hea. Pane natuke suhkrut. Sain enesekindlust: oh, teeme ära. Siis olin top kahe hulgas, et olin peaaegu selle saate võitnud. Tegelikult võitis siiski see, kelle roog oli küll sama hea, aga natuke keerukam. See oli totaalne eduelamus.
Maarja Savi: Kui palju sa oma saatekaaslastega veel täna suhtled? On sul nendega kokkupuudet?
Revo Türk: On, meil on täitsa selline grupp. Saate käimise ajal oli meil juba kokkusaamisi. Aga nüüd teeme ühte projekti, mida praegu ei saa kahjuks avaldada. Aga kindlasti jõuab meediasse. Me suhtleme ja koostöö käib. See on põnev.
Maarja Savi: Kas söögi tegemine on kunst või teadus?
Revo Türk: Ma ütleks, et ei ole kumbagi. Teadust ei ole. Kunst selles mõttes, et on serveerimise ja värvide osas natuke loomingut. Toidu valmistamine kui selline on isikupärane loomingulisus – et sa oled loominguline ja julged katsetada võibolla mingeid tooraineid kokku pannes. Teades, et sellest võib tulla mingi üllatav asi. Kokaks õpitakse, mitte ei sünnita.
Maarja Savi: Me jõuame tagasi selle raamatuni. Kas mul on õigus öelda, et julgus katsetada ja tahe süüa teha on need motivaatorid, miks sa selle raamatu tegid? Et innustada ja eelkõige meesterahvaid. Et katsetada rohkem kui hakklihakastet või pannkooke?
Revo Türk: Kindlasti innustada! Aga seegi, et tuua sisse rohkem kaunvilju ja köögivilju, mida meil kasutatakse vähe. Me sööme loomseid toite liiga palju. Siin raamatus on välja toodud, kuidas saab liha asendada ja pigem kasutada rohkem salateid, mis on ülioluline. Võtame näiteks hommikul peekoni munaga. Mida siis panna peekoni asemele? Siin on neid viise, kuidas saada köögivilju maitsvamaks. Siin on põnevaid nippe, kuidas valmistada maitsvaid kastmeid. Et köögivili oleks elamus.
Suupisted raamatuesitlusel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maarja Savi: Mis on see üks roog, mida sellest raamatust täna õhtuks valida?
Revo Türk: Sõltub sellest kui palju on tahet, aega ja toorainet. Võtaksin argipäeva toidud ja soovitaks pardiliha hartšod, millest rääkisin. See on üks variant, aga ka hea variant!
Samal teemal:
