Arvamus
Joosep Tammo, filosoofiaõpetaja
Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tänases YouTube videokõneluses jagab filosoofiaõpetaja Joosep Tammo mõtteid mehelikkusest nn naiselikus ühiskonnas. Selle teema juurde tulekul sai inspireerivaks allikaks Theresa Schouwinki artikkel “Lob der Männlichkleit” (mehelikkuse kiitus) ajakirja Philosophie eriväljaandes Impulsse 2024. aastaks.
Theresa Schouwink on ajakirja Philosophie peatoimetaja asetäitja, kes leiab, et mehelikkus on kogu progressiivse miljöö jaoks kujunenud probleemiks. Miks? Sest mehed võtavad nii palju ruumi [manspreading], mängivad tarku [mansplaining] ja on võimetud enesekriitikaks [fragile masculinity] ning kalduvad tarvitama vägivalda iseenda ja teiste vastu [toxic masculinity].
Mehelik dominantsus ei ole täna mitte ainult kriitika all, vaid näib, et see on jõudmas lõpule. Mehed sobituvad üha halvemini haridussüsteemi, muutuvad sagedamini sõltlasteks, võtavad sagedamini endalt elu ja surevad üldiselt varem kui naised. Meeste füüsiline jõud näib kõrgtehnoloogilises ühiskonnas osutuvat ülearuseks ja isegi sperma elujõud on ühe Jeruusalemma Heebrea Ülikooli uuringu kohaselt alates seitsmekümnendatest aastatest poole võrra vähenenud. Theresa Schouwink küsib: kas mehelikkus on väärkonstruktsioon, millega jätame aeglaselt kuid kindlalt hüvasti? Kuid enne sellele küsimusele vastamist leiab Schouwink, et kõigepealt tuleks vastata küsimusele: mis see mehelikkus siis tegelikult on?
Vana ideoloogiline vastus oleks kõlanud, et mees on täiuslikum inimene ja uuem vastus ütleks, et mehelikkus on vaid konstruktsioon naiste rõhumiseks. Schouwink tuletab meelde Kriitilise teooria rajajate Adorno ja Orkheimeri seisukohti mehelikkuse suhtes. Nad kirjeldavad mehelikkust Odüsseuse kangelasliku reisi näitel. Mehelikkus on sellel reisil võitlus ellujäämise nimel. See võitlus õpetab kiusatustele, naudingutele ja armastusele ning väsimusele vastuseismist.
Mehelikkus aitab oma plaanidele ustavaks jääda. Nii leiavad Adorno ja Orkheimer, et mehelikkus seisneb eelkõige piiride panemises. See on võitlus piiri eest iseendas, oma tunnetes ja vajadustes. Aga see on ka võitlus piiride kaitseks väljaspool ennast. See on võitlus meeleliste erutuste, teiste inimeste soovide, segavate sidemete ja suhetega. See, mil viisil meheliku karmistumiseni jõutakse, varieerub: kodanlase jaoks toimub see väliste autoriteetide sisemiseks muutumise teel, tööliste jaoks kujundavad selle vabriku argipäeva tingimused, seiklejate jaoks kohtumisel metsiku loodusega, fašistide jaoks väljendub see tungis vägivalda kasutada.
Vastavalt neile erinevustele omandab piiride loomise printsiip erineva iseloomu ja väljendub siis, kas ärimehe külmuses või Cowboy tahtekindluses. Mehelikule minale sobivad tugevad treenitud kehad ja mundrid, tarastatud omand, mida vajaduse korral tuleb kaitsta relvaga ja ratsionaalse loogilise must-valge mõtlemisega. Piiritlemise vajaduses peitub ka mehelikkuse viletsus. Äärmuslikel juhtumitel võib see kutsuda esile kahte tüüpi: fašisti ja elunautleja.
Esimesele on oma uuringu “Männerphantasien” (meeste fantaasiad) pühendanud Klaus Theweleit. Ta uuris nn. Freikorpsliteratuuri kahe maailmasõja vahel. Tema jaoks on fašism mehelikkuse loogiline lõpp-punkt. Sõdurlikul mehel on paaniline hirm piiride kadumise ees. See on eelkõige hirm naiseliku ja pehme ees, hirm vajuda “mudasse”, “sohu” või kaduda mingisse “suppi”. Sõdur vajab raudset rahvusliku riigi autoriteeti, mis kaitseks teda kommunistide, välismaalaste ja naiste üleujutuse eest. See tüüp on nii psüühiliselt kui füüsiliselt täiesti kalgistunud. “Seal kus teistel inimestel on nahk”, ütleb Theweleit, “on talle teatud ühiskondlikes tingimustes kasvanud soomusrüü.” Vabanemist tajub sõdurlik mees üksnes vägivallas, jahil ja sõjas. Ta keha meenutab kiviblokki. Valitsejana hoiab ta oma riikide piire suletuna või püüab neid vägivaldselt laiendada.
Teine tüüp on elunautija: ta ei suuda end kontrollida, vilistab loogikale ja ratsionaalsusele ja annab alati oma agressiivsusele või seksuaaltungile järele. Tegelikult on aga temagi piiripõhimõtte laps: tema tungid on suunatud eelkõige nende alandamisele, kelle piirid on nõrgad. See väljendub põlglikus suhtumises naistesse, kelle kohta öeldakse, et need on “kergelt saadavad”. Elunautleja alandab neid, kes näivad olevat liialt “pehmed” ja kättesaadavad.
Vaatluse teises osas leiab kirjeldamist Schouwinki nägemus feminiseerunud ühiskonnast.
Toimetanud Urmas Saard
Allikas: „Mehelikkuse kiituseks (1)”