Arvamus
Joosep Tammo
Ükskõik millise umbusu või kartustega me digitaalsele maailmale ei vaataks, on see tulnud, et jääda. Sama kehtib ka kooli kohta. Olen koolis töötanud üle 30 aasta, kuid ka minu jaoks on selge, et tagasiteed digitaalse ajastu eelsesse kooli ei ole.
Covidi aeg andis meile kõigile tugeva tõuke digitaalsete keskkondade rakendamiseks koolis ja kodus. Teiseks tõukeks on olnud tehisintellekti tulek. Selle rakendamine koolielu praktikasse seisab alles ees. Kuid algus on juba näidanud, et esseede kirjutamine kodutöödena arvutis pole eriti mõttekas. Lapsed on leidlikud. Tulemuseks võib olla see, et tehisintellekt kirjutab ja ka hindab kirjutatut. Kuid samas mõtisklen ma täna siiski post-digitaalse kooli üle. Post- on sellistes olukordades alati otsingumõiste.
Post-digitaalne kool tähendab eelkõige seda, et analoogne – silmast-silma suhtlemine omandab üha suurema väärtuse
Olemasolev, alul väga edumeelsena tundunu, enam ei rahulda. Nii lasin ka mina kirjutada viimase essee õpilastel klassis ja pastakaga ning ilma digitaalsete abivahenditeta. Tulemus oli väga hea. Esseed tulid lühemad ja tunduvalt isikupärasemad ja huvitavamad. Õpilaste käekirjad polnudki nii hullud kui võinuks arvata. Võimalik, et see oligi väike samm post-digitaalse kooli suunas. Nagu öeldakse pole midagi uut siin Taeva all, kõik kordub. Post-digitaalne kool tähendab eelkõige seda, et analoogne – silmast-silma suhtlemine omandab üha suurema väärtuse. Kontakttunnid, kohapeal käsitsi kirjutatu ja suulised arvestused osutuvad senisest vajalikumaks. See kõik on reaktsioon tõsiasjale, et digitaalsed meedia vahendid kujundavad üha endastmõistetavamalt kõiki meie elu valdkondi. Elu näitab, et õpitulemused ei sõltu ainult õpetamismeetodite ja õppevahendite kvaliteedist vaid eelkõige õpetaja ja õpilase suhetest. Need aga eeldavad palgest palgesse kohtumisi.
Iga areng peidab endas ka väärarengu võimalusi. Nii on see ka hariduse digitaliseerumisega. Õpetaja elukutsele on see uus olukord uueks väljakutseks. Kooli digitaalne varustatus muudab õpetaja elukutse profiili. Mida enam digitaalset tehnikat koolis, mis peaks õppeprotsessi toestama, seda enam sõltub õnnestunud tund sellest, et tehnika ka funktsioneeriks. Kehva tehnika puhul võtavad tehnilised ülesanded õpetaja aega ja energiat. Kooli varustamine digitaalsete vahenditega tähendab enamat kui õpilastele tahvlite väljajagamist ja klassiruumide varustamist WLAN’i ja digitahvlitega. Nende olemasolu ei tähenda veel kooli “digitaliseerimist”. Selletõttu peaks post-digitaalse kooli personal olema paremini ettevalmistatud.
Pedagoogikat ja tehnikat pole enam võimalik eristada. PISA uuringute keskmes seisavad lugemisoskused ning matemaatiline ja loodusteaduslik kompetentsus. Need oskused on vajalikud kaasaegses ühiskondlikus elus osalemiseks. Selle juurde kuulub ka digitaalne haridus. Samas digitaalne areng on nii kiire, et see röövib ruumi süvenemiseks. Õppimistempo ei ole lihtsalt väljast dikteeritav. Õppeprotsessi aeglus ja võimalus õpitusse süveneda on enamasti vastuolus ühiskonna poolt antud funktsionaalsete eesmärkidega. See kiirendusefekt on koolile väljakutseks.
Küsimus pole lihtsalt õpetaja ärakuulamises vaid ka sisemises kuulamises
Kool vajab hingetõmbe aegu, kohaolekut, enesega tegelemise aega, vaikust ja eriti ühise vaikuse hetki. Viimast ei tohiks segamini ajada välise vaikusega, mida püütakse saavutada distsiplinaarsete vahenditega. Vaikuse-kompetentsus peaks olema osa koolikultuurist. See on omakorda eeldus kuulamise kultuurile. Eriti oma sisemiste reaktsioonide kuulamine peaks kujunema osaks hariduslikust diskursusest. Küsimus pole lihtsalt õpetaja ärakuulamises vaid ka sisemises kuulamises. Kõike seda on võimalik omandada väiksemates õpigruppides, aga ka konverentsidel ja muudel erilistel kogunemistel.
Post-digitaalne kool on kindlasti avatud spirituaalsele dimensioonile. Mõnele assotsieerub spirituaalsusega hingamisharjutused ja jooga tunnid. Kuid spirituaalsus on eelkõige võime oma vaimsest kultuuripärandist sisemist jõudu ja tasakaalu leida. Ja Eestis on see pärand eelkõige kristlik ja looduslähedane. Kindlasti peaks post-digitaalne kool olema avatud ka teoloogilistele küsimustele. Sellepärast lõpetan oma mõtiskluse Pühakirjas refräänina korduva mõttega – Õp 9:10: “Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.”
Allikas: Post-digitaalne kool
Toimetanud Urmas Saard