Fotogalerii
Täna toimus Sindi seltsimaja esises pargis traditsiooniline Karl Rammi nimelise Sindi Muusikakooli koosmängu suvelaagri lõppkontsert, kus tuli esitusele tosin etteastet erinevatel pillidel ja solistide laulmisega.
Muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk selgitas kuidas neil iga-aastane augusti kontsert kujuneb. „Tegelikult me kogu suve puhkame ja oleme oma tegemistes, kodudes ja igal pool mujalgi. Aga me käime alati augusti lõpus ühises pillilaagris, mis kestab kaks täispäeva. Kolmapäeva hommikupoole jõudsime kohale, lõunast saime hakata pille proovima ja reedel kella kahe paiku lõpetasime,” rääkis Merike. „Mõte on koos lustida pillimängu ja tunda sellest rõõmu. Teie ette toodav kogu kava on päriselt ja ainult laagris õpitud. Laagrisse jõuavad lood nii, et õpetajad võtavad mingi pala kaasa. Lugude seaded on sündinud vastavuses nendele pillidele ja tuuakse kuulajateni maailma esiettekandena. See on põnev kuulajatele ja mängijatele endilegi.”
Laagris oleku ajal ei kvalifitseeruta õpetajateks ega õpilasteks. Kõik on laagrilised, kelle hulgast leiab kauem mänginuid ja vähemate kogemustega, lisaks veel 27 noort muusikut.
Tänane kava oli muusikaline rännak erinevates ajastutes ja läbi iselaadsete muusikastiilide. Kontsert algas klassikkaga, mille valis välja tšello õpetaja Heli Sommer. „Tema sätitud ja õpetatud lugu oli Mouret „Rondo”, millega tekitati nii mängijates kui kuulajates mingi kuninglik tunne,” arvas Merike.
Anu Mänd valis Pachelbel „Kaanon”, esituse koosseisus kõlasid keelpillid viiul, tšello, vioola, kannel, kitarr.
John Cage kirjutas 1965. aastal teose „4’33”
Neljanda loona kõlas kõlatult kuid väga omapärase elamusena John Cage „4’33”. Dirigeeris Juri Potštar. John Cage kirjutas 1965. aastal teose „4’33”, mis tähendab laval neli minutit ja 33 sekundit täielikku vaikust. „Helilooja tahtis sellega öelda, et totaalset vaikust pole olemas. Ka läbi vaikuse saalis kostvad vähe aimatavad helid teevad muusikat ja vaikuski on omamoodi muusika,” selgitas Potštar.
Vaikivale loole järgnevat pala juhatas samuti Potštar, kes mõtles muusikalise valiku tegemisel Ukraina tänasele sõjapäevale. Kõlas Ukraina rahvalaul „Seisab kõrge mägi”.
Kuna sintlased saavad Alen Vezikot pidada oma inimeseks, siis valiti kavasse kaks laulu tema loomingust. Solist Grete Reinsalu laulis Alen Veziko „Unustus” ja teisena laulis solist Kaari Kasemaa Alen Veziko „Nüüd on nii”. Mõlemad võeti tormilise aplausiga vastu.
Sindi muusikakooli koosmängu suvelaagri lõppkontserdi viimased kolm lugu olid Eesti pärimusmuusikast ja kontserkava lõpetas Merike Teppan-Kolk suures koosseisus Aadu polkaga „Vatlapoiss”. Kontserdi lõppedes ei tahetud plaksutamist lõpetada. Esimesed hinnangud, mis lahkuva publiku huultelt kuuldele pääsesid, olid ei vähemat kui ülivõrdes. Vaimustus oli siiras.
Enam kui tunni pikkusele kontserdile kogunes koos muusikutega sadakond või veelgi rohkem inimest. Arvatavalt kaugem kontserdi külaline oli Saksamaalt pärit Josef. Ta ütles, et tuleb Münchenist ja on olnud teel kolm nädalat. Kolmel päeval peatus Tallinnas. Sindist väntas ta jalgrattal edasi Läti poole ja tahab pedaalides jõuda läbi Leedu ja Poola tagasi kodumaale.
Urmas Saard & Kärt Saard