CHÄTLYN PARTS: SIIN, RAEKOJA TORNIS, OLEN MA ÜLES KASVANUD

Suur fotogalerii

Sindis tähistati Eesti Vabariigi 104. aastapäeva lipurivistuse, minutilise vaikusega mõtetes Ukrainale, rahumarsiks nimetatud rongkäiguga ja jätkukavaga Seljamaa monumendi juures.

Kümmekond minutit enne kaheksat alustas pasunakoor Õnn Tuli Õuele Ado Kirsi juhatamisel mängimist. Samal ajal rivistusid lippude hoidjad Sindi gümnaasiumi direktori asetäitja Mart Nõmme juhendamisel ja 4a klassi kodutütre Maribel Pikkeri kaasabil Sindi raekoja esisele tseremoonia väljakule. Lipurivis seisid koolinoored, Pärnu kodutütred ja noorkotkad, Kaitseliidu Pärnumaa maleva Korbe malevkonna liputoimkond. Raekoja uksele kogunesid Sindi laulukoori lauljad, keda juhatab Kristel Reinsalu. Nemadki varusid endile sinimustvalgeid kandelippe. Arvuka osavõtuga üllatasid sinistes, mustades, valgetes värvides õhupalle kandvad 1.b klassi õpilased koos oma pereliikmetega, samuti Sindi lasteaia mudilased, kes juba paar päeva varem osalesid muusikaõpetaja Ülle Otsa eestvedamisel oma lasteaia miniparaadil.

Kell kaheksa alustas orkester hümni mängimist ja laulukoor laulis kaasa. Sinimustvalge tornilipp tõusis lipumasti. Lipunööri tõmbas Mihhail Škljar.

mõelda palju kannatanud Ukraina riigile, kelle vastu tänase päeva varajasel hommikutunnil alustas Venemaa ametlikult välja kuulutatud sõda

Esimesena tervitas pidupäevalisi Tori vallavanem Lauri Luur, kes palus minuti seisatuda vaikuses, et mõelda palju kannatanud Ukraina riigile, kelle vastu tänase päeva varajasel hommikutunnil alustas Venemaa ametlikult välja kuulutatud sõda.

Raekoja rõdule kogunenud õpetaja Eneli Arusaare 4a õpilastel ja Sindi gümnaasiumi vilistlastel (Arusaare näiterühma noortel) oli oma sõnum. „Siit algas minu koolitee, siit leidsin oma elu õnne, vaid siin maal kasvatan üles oma poja. Siit algab ka tema tee,” rääkis Õnneli Pilliroog, kelle hinnangul on meil vedanud, et vaarisad ja vaaremad olid nii julged, sest tänu nende isetusele ja armastusele selle väikese maa vastu oleme meie siin vabad oma mõtetes ja tegudes. „Ja mina Õnneli teen kõik selleks, et minu kohe-kohe sündimas väikesel pojakesel oleks ka sinimustvalge süda nagu on seda minul!” Nähes Eesti inimeste tegusid, tunnistas Õnneli oma südame õnnehetke, aga tunnetas samas õnnetuna olemist. „Olles osalenud kõikidel meie riigi tähtpäevadel, olen märganud, et ühtehoidmist kipub väheks jääma. Kodu on siin. Ta ei ole kuskil mägede, jõgede, järvede taga. Siit läheb minu tee, see on minu maa. Mina vastutan tema ja tema minu eest.”

Kaisa Hartwich esines värssides: „Kui koju jõuad, siis näed / Kõnnime ühisel maal, suus ühine keel / Ka siis kui käime erinevaid teid / Ligimese valust põsel sama lätte veed / Kui koju jõuad, siis näed, see ühendab meid / Põrandalaudade alla peidetud lipp / Vanad ja uued väärtused, me kanname neid / Kinni hoian sinu käest, sina teisest veel / Kui koju jõuad, siis näed, see tugevdab meid”

„Siin, raekoja tornis, olen ma üles kasvanud,” kuulutas Chätlyn Parts. „Kui palju olen ma teid – Juhan Liiv, Lydia Koidula, Virve Osila, Artur Alliksaar, Doris Kareva läbi südame ja mõistuse tunnetanud. Aitäh, Eesti! Armastus kodumaa vastu jõudis minuni läbi kirjanduse – läbi sõnade, läbi Eesti riigi tähtpäevade. Iseenesest ei sünni siin ilmas miskit. Täna olen ma Eesti lipu seltsi liige ja õpin noorsootööd. Kindlasti kasvatan oma tulevastes õpilastes sinimustvalge südame nii nagu minus on seda kasvatatud. Meenub, kui veel Sindi koolis käisin ja õpetaja küsis, kas me varahommikul lipuheiskamisele tuleme? Mida aastaid edasi, seda rohkem ma mõistsin, et kui meie Lydia Koidulat ei loe, siis kes seda teeb? On sinine, on must, on valge.”

nimetada tänane rongkäigus liikumine rahumarsiks

Sõna paluti Riigikogu liikmelt Marko Šorinilt, kes on lipu seltsi liige nagu Ülle, Chätlyn, Eneli ja Martki. Tema tegi Ukrainale solidaarsust avaldades ettepaneku nimetada tänane rongkäigus liikumine rahumarsiks.

Rongkäigule ümberrivistumise ajal mängis orkester veel mõned lood, aga rongkäiguga ei liitunud. Nemad pidid kiirustama Paikusel toimuvale lipuheiskamisele. Õnn Tuli Õuele läbis täna hommikul tõelise lipuheiskamiste maratoni: alustati kell 7 Pärnus, jätkati kell 8 Sindis ja kell 9 Paikusel.

Marsimuusikat kuulsid rongkäigus osalejad helikandjalt. Suurt kõlarit kandis 1,1 kilomeetri pikkusel teekonnal läbi linna Tori valla kultuurikeskuse direktor Ants Välimäe.

Julius Friedrich Seljamaa monumendi juures jätkus pidupäeva eeskava 4a klassi õpilase Sten Eric Hanseni huvitava jutustusega, kuidas noorhärra on juba väga varases nooruses sidunud oma elu väga teadlikult sinimustvalgetesse värvidesse. Ta koob kindaid, valmistab kudumisega rahvusvärvides rinnamärke ja loob palju muud huvitavat ning kasulikku.

Lasteia lapsed laulsid Ülle Otsa juhendamisel paar laulu.

Seljamaa monumendi juures peetud Tori valla kultuurikeskuse direktori Ants Välimäe kõnet kaunistasid tema enda loodud värsiriimid. Ta küsis: „Mu Eestimaa – miks olen sulle mõeldes hinges uhke?”

Ei, mitte sellepärast et sa oled teistest paigust üle.

Ehk küll su meel ja palg ei ole ülearu tihti lahke

On siiski kodusoojalt turvaline sinu süle

Su merehalle silme tagant aimub tõsist meelt

Ja pisut vimmas kogust kiirgab visa vaimu

Kuis sinu rahvas kõneleb küll nõnda kaunist keelt ?

Kas ehk need sood ja mered,

tuulepäälne taevalaotus andvad sellest aimu?

Kas tead sa, Eesti, mis on see mis sinust mõeldes uhkeks teeb ?

See on su rahvas, päält kaedes jahe, sees veri pulbitseb ja keeb.

Vastake julgelt et olete eestlased. Sest eestlasest peetakse siin riigis väga lugu.

Pöördumisel austatud daamide ja härrade poole meenutas Välimäe, et eelmisel õhtul 104 aastat tagasi loeti Pärnus Endla teatri rõdult ette iseseisvusmanifest. Punased olid parasjagu Tallinna poole plagamas ja saksa Lendeschver Riia poolt tulemas. Aga Eesti rahval jagus julgust ja meelekindlust pealtnäha lootusetus olukorras oma riik välja kuulutada. „ Tuhanded mehed läksid seda riiki välja võitlema. Läksid oma napi relvastuse, kehva varustuse, külma ilma ja esmapilgul võimatuna näiva võidu taustal. Aated ja eneseohverdus on need väärtused tänu millele me riik rajati. Mitte egoism, upsakus ja populism.”

Ta osundas ka Ida-Ukrainale, kus juba kaheksandat aastat käib sõda. „Neil on päris mure – mure oma laste ja enda elu, oma riigi, oma rahva ja tuleviku pärast.”

Käibefraasiks kujunenud küsimusele “Kas me sellist Eestit tahtsime” on Välimäel vastus leitud ja ta kinnitas, et ei osanud 30 aastat tagasi ilusamateski unistustes näha seda tublit ja hoolitsetud Eestit kus me täna elame. „Me ise oleme ta selliseks loonud, kõik me koos!” Kuuest salmist veel mõned mõtted:

On iidsed sood ja metsad vaikimisi vaadanud

Kuis esiisad – emad põllumaid on raadanud

Kuis laste kilkeist kaikunud me rehetared

Kuis võõrast kurjusest on taredest saand vared

Ning kuidas rahvas põlvilt ennast jälle surund püsti,

tööd rabanud, altkulmu, hoidnud hambaid risti

Ja ehkki võõras pidas ennast ilma nabaks –

Me tarkuse ja jonniga kord laulsime end vabaks

Huvitavate mõttearenduste ja värsside järel jutustas Välimäe lõpetuseks paarkümmend aastat tagasi Horvaatias kogetust. „Seal oli mõne aasta eest lõppenud verine vennatapusõda suurema naabri Serbiaga. Vaid tosin kilomeetrit pealinnast Zagrebist saadi vastane pidama. Küla oli sõjaarme täis, ilusate viljapuuaedade keskel seisid nukralt tühjade aknaaukudega ning kuuliarmides seintega kodud. Neis ei elanud kedagi, neid ei ehitata kunagi üles. Sest need pered hukkusid oma koduseinte vahel.”

Välimäe vahendas giidilt kuuldut. Giid öelnud, et kui kõnelete kohvikulauas eesti keeles siis küsitakse teilt kindlasti kust te pärit olete. „Vastake julgelt et olete eestlased. Sest eestlasest peetakse siin riigis väga lugu. Horvaatide meelest oleme me maailma kõige targem rahvas. Sest me hoidsime kokku, säilitasime külma närvi ja selge mõtlemise. Seetõttu saime palju suurema ja julmema okupandi küüsist ilma püssipauguta vabaks!”

Piduliku hommiku lõpetas Sindi laulukoor kahe lauluga: “Ônne, Eesti”, muusika Valter Juhandi, sõnad Valmar Adams ja “Kevadpidu”, mida teatakse kui „Elagu kôik me armsamad aasad”. Sedakorda istus koori peadirigent Kristel Reinsalu klahvpilli taga, kus tuulepoiste vallatusi taltsutades hoidis noodilehte kindlalt oma näppude vahel Tori vallavolikogu esimees Jana Malõh. Koori teine dirigent Raido Lill mängis viiulit ja hoidis aegajalt viiulipoognat taktikepina kõrgel ülal.

Ülle Otsa eeslaulmisel võisid kõik ühiselt laulda Tori kihelkonnast pärit regilaulu „Siidisulgis linnukene”, mis on üleskirjutatud Liisa Kümmelilt.

Pidupäeva hommiku peakorraldaja oli MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond koostöös Tori valla kultuurikeskusega. Eesti Vabariigile pühendatud kogunemist Sindi raekoja juures on lipu selts korraldanud alates aastast 2012, ühtekokku kümnel aastal. Mullu piirduti erandlikult üksnes kogunemisega Seljamaa monumendi juures.

Urmas Saard