Järelkaja
Kolm aastat tagasi võttis kristlikus ajakirjas Teekäija sõna EKB Liidu president Erki Tamm, kelle sõnul jäi SA Väärtustades Elu korraldatud emadepäeva konverentsi „Naine pole sünnitusmasin!” lõpupaneelil kuuldu kriipima.
Konverentsil avaldasid mõtteid paljud ühiskonnategelased, kes jagasid arvamuseid sellest, kas naise roll on üksnes lapsi sünnitada või peaks tema ellu mahtuma veel midagi ja millest sõltub valmisolek emaduseks. Artiklis „Emadepäeva tõdemus – me vajame uut narratiivi” lausus Tamm, et kõik otsad jäid lahti. Ta viitas ühele sõnavõtule: „Võib-olla peaks lahenduste leidmiseks muutuma see, kuidas me mõtestame lahti iseennast ja maailma ning räägime sellest – oli Hardo Pajula väga tugevalt väljendatud seisukoht, millele vastu keegi vaielda ei suutnud. Ehk peaks muutuma narratiiv?”
Tamm jätkas tolle aasta maikuu ajakirja numbris teemakäsitlust, mis pole aegunud ka kolm aastat hiljemgi.
Üksikisiku vabadus nautida elu, nagu talle meeldib, vastutust kandmata, sh lapsi saamata ja peret hoidmata, on viimas mitte ainult Eestit, vaid ka kogu Lääne tsivilisatsiooni hääbumisele. Kuidas aga muuta seda narratiivi? Üks vähestest eesti kanalitel jooksvatest pereteemalistest saadetest on „Kodutunne“, mis räägib aga kriitiliselt raskustesse sattunud ja sageli just suurtest peredest.
Kui üksikisiku elunautlemine on eelkõige üks narratiividest, millel puudub elu jätkusuutlikkust tagav tõendus ja mida on propageeritud aastakümneid, siis milline narratiiv võiks vähem hukutav olla? Või lausa eluedendav?
Tugevad suhted peres ja kogukonnas teevad inimesed õnnelikumaks ja nad elavad kauem.
Robert Waldinger, Harvardi meditsiinikooli professor, on üks teadlastest, kes juhib uuringut, mida alustati 1938. aastal 2000 inimesega. Teemaks õnnelik elu. Pikemas eluperspektiivis on jõutud kolmele järeldusele:
Sotsiaalsed suhted on tähtsad. Üksiolemine tapab. Tugevad suhted peres ja kogukonnas teevad inimesed õnnelikumaks ja nad elavad kauem.
Mitte kui palju, vaid kui kvaliteetsed su suhted on? Vananemise juures oli kõige olulisem, kui rahulolevad olid inimesed oma suhetega viiekümneselt. Isegi füüsilistes valudes tunnevad nad end õnnelikena, kui suhted on tugevad.
Head suhted on head ka tervisele. Ja suhted ei pea olema probleemideta, vaid inimesed peavad teadma, et nad saavad teineteisega arvestada.
Kokkuvõttes ütleb Waldinger, et kuigi meile meeldivad kiired lahendused, siis lähisuhted seda pole. See on elukestev töö.
Tamm tõdeb, et tõepoolest on vahet, kuidas mööduvad meie eluaastad ka peale viiekümnendaid. Arvestades sellega, et elatakse järjest kauem, rääkimata tsivilisatsiooni tulevikust. Kuid alust laome sellele elule noorena.
Urmas Saard