„Kui 100 aastat tagasi osati elektrit toota looduse rikkumise ja saastamise hinnaga, siis praegused teadmised võimaldavad elektrit toota hoopis targemal kombel. Aga me ei lase vanast lahti ja hoiame kramplikult kinni hüdroenergia tootmisest ning säilitame tamme siirdekalade rändetõketena seal kus arenenud ühiskond on need ammu ära keelanud,” arutleb Liivia Mahlapuu, Jägala Kalateed MTÜ tegevuse eestvedaja.
„Hiljuti saime oma kätte materjalid mis viitavad, et paisu seisukord poleks võimaldanud muinsuskaitse alla panemist ega elektritootmist,” selgitab Mahlapuu põhjust, mis sai aluseks nädalapäevad tagasi koostatud pressiteatele.
2011. aastal viis Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, Läti geoloogiavaldkonna ettevõte „UNICONE“ SIA ja Riia Tehnikaülikooli ehitusmaterjalide laboratoorium läbi hüdrosõlme tehnilise olukorra põhjalikumad uuringud seoses Linnamäe kalapääsu projekteerimisega.
Muinsuskaitseametile paisu tehnilise seisukorra kohta eksperthinnanguid ei edastatud. Muinsuskaitseamet tegi 2016. a paisu paikvaatluse ja hindas selle seisukorra heaks. Linnamäe HEJ tunnistati 2016. aastal kultuurimälestiseks.
Kümmekond aastat tagasi paisust võetud betooniproovid ja uuringud näitasid, et betoon on piirkonniti väga erinevate tugevusnäitajatega ning külmakindlusega; betooniproovide võtmisel ei satutud kordagi terasarmatuurile, millest järeldub, et armatuur nendes konstruktsioonides puudub või on väga hõre; vesi tungib läbi betoonseina ja jääb püsima paisu kehas; paisusisene drenaažisüsteem puudub või ei tööta. Paisul esinevad silmnähtavad lagunemistunnused.
Tollase uurimuse tulemusena leiti, et rajatise pikaajalise ekspluatatsioonikindluse tagamiseks on hüdrosõlme konstruktsiooniosade uuendamine või täiendamine möödapääsmatult vajalik. Nende abinõude mitterakendamise korral võib hüdrosõlme betoonkeha käitumine olla ettearvamatu.
Pressiteates kinnitatakse, et tänaseni pole ohutuse tagamiseks vajalikke töid teostatud. Oletades põhjuseid, tehakse viide investeeringute mahule hüdrosõlme üldise tehnilise seisundi ja ekspluatatsioonikindluse parandamiseks. 2011. aasta hindade järgi olnuks summa ca 0,85 miljonit eurot. Vajamineva investeeringu maht on praeguse hoonestusõiguse omaniku Wooluvabrik OÜ jaoks liiga suur. Äriettevõtte aasta kasum on umbes 50 000 eurot. Vajaliku minimaalse summa kogumiseks üksnes kasumist kuluks 17 aastat. Wooluvabrikul puudub ka nõutav vee-erikasutusluba vee paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks. Pais asub Natura 2000 alal. Elektrienergia tootmise ja vee paisutamiseks Natura alal tuleks kehtestada Natura erand, mida ei ole 17 aasta jooksul seadusi rikkudes kehtestatud. Linnamäe HEJ tootmise mahtu ja tootmise ebastabiilsust arvestades on seda ka perspektiivitu taotleda.
Teisalt on Muinsuskaitseamet korduvalt kinnitanud, et muinsuskaitse alla võetud paisu muuta ei tohi.
Pressiteate koostajate hinnangul tuleks vee paisutamine ohu kõrvaldamiseni kindlasti likvideerida.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on alustanud järelevalve menetlust, et suunata paisu eest vastutavaid institutsioone viivitamatult kõrvaldama oht inimestele ja looduskeskkonnale.
Pressiteate täieliku sõnastusega tekst on kättesaadav Facebookis olevas Jõelähtme Teataja avalikus grupis.
Paisu omanik on Jõelähtme vallavalitsus, haldajaks hoonestusõiguse lepingu alusel OÜ Wooluvabrik. Renoveeritud pais ja taastatud elektrijaam võeti uuesti kasutusse 2002. aastal. Ajalooliselt on paisule rajatud ka tehiskalapääs, kuid olemasoleva kalapääsu lang on väga suur, mistõttu ükski kala teadlaste hinnangul olemasolevast kalapääsust ülesse ei suuda liikuda. Samuti on siirdekaladele sobimatu paisutatud jõgi, sest lõhelised vajavad sigimiseks kärestikulist jõge, mitte mudast paisjärve.
Jägala Natura 2000 ala kaitse-eesmärgiks on elupaigatüübi jõed ja ojad ning hariliku võldase, jõesilmu, lõhe, paksukojalise jõekarbi ja saarma elupaikade kaitse. Jõelähtme vald ja Eesti Energia on esitanud Keskkonnaministeeriumile ühispöördumise, milles paluvad Jägala jõe kaitstavat lõiku lõhejõgede määruses vähendada nii, et pais lõigult välja jääks ja kalade läbipääsu tagamise nõue kaoks. Keskkonnaamet tellis hinnangu andmiseks AS-lt Maves täiendava ekspertiisi, mille koosseisu kuulus ka SA Keskkonnaõiguse Keskuse antud juriidiline hinnang „Jägala jõe alamjooksu taastamise ja taastamisest loobumise võimalused lähtuvalt Natura alade kaitset käsitlevatest EL nõuetest ja Euroopa Kohtu praktikast“. Jägala jõel läbi viidud uuringud tõestavad aga, et ala kaitseväärtused on säilinud, samuti on säilinud taastamisväärtus, mis tähendab, et Jägala loodusala Natura võrgustikust välja arvata ei saa. Seega säilivad olenemata Jägala jõe lõheliste nimistusse kuulumisest või mittekuulumisest ja kalade läbipääsu tagamise kohustuse olemasolust või puudumisest jõel Natura eesmärgid, mida pole võimalik ilma paisutuse kõrvaldamiseta saavutada.
Mahlapuu selgitab, et varem arvutatud suuri investeeringuid praeguse arusaama kohaselt teha ei tuleks ja saaks ka odavamalt hakkama. Esimese sammuna võiks avada paisu luugid ja tasandada nende ees olevat astet. See lõpetaks paisutamise ja taastaks kärestikulise jõe. Enamus kaladest pääseks siis juba paisust ülespoole.
Paisutuse likvideerimisel säiliks ajaloolise väärtusega HEJ kompleks, mida saab taastunud jõesängiga üheskoos turistidele atraktiivseks kujundada. Alles jäävad turismimagnetina mõjuvad muinsuskaitselised väärtused ja lisandub märkimisväärne kalastusturismi tõus. Sealjuures oleks see nii otsene kui kaudne potentsiaalne tulu kohalikule omavalitsusele.
Mahlapuu sõnul toodavad Eesti hüdrojaamad ainult paari tuuliku jagu elektrit. „Mõttetud looduse rikkujad tuleks kohe likvideerida. Euroopa Liidu Loodusdirektiiv ütleb, et looduskaitsealadel tohib loodust kahjustada ainult erakorraliste asjaolude korral ja siis kui on antud seaduslik luba,” selgitab Mahlapuu.
Natura alal tohib olulise negatiivse keskkonnamõjuga tegevust teostada ainult siis kui on kohaldatud Natura erand. Erandit saab kohaldada vastavalt Loodusdirektiivi artiklile kuus, lõige neli: „Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.” Asendusmeetmed peavad olema rakendatud ning toimima enne kahjuliku mõjuga tegevuse alustamist.
Loodusdirektiivi järgi tuleb antud juhul kaaluda kõiki tehnilisi võimalusi kuidas on võimalik saavutada taastuvenergia eesmärgid või varustada elanikkonda elektriga ilma Linnamäe HEJ elektrienergiaga arvestamata. Kui alternatiivsed võimalused on olemas, siis Loodusdirektiivi järgi Natura erandi tegemiseks luba anda ei saa ning tuleb lõpetada Natura alal keskkonnaväärtusi negatiivselt mõjutav tegevus.
Linnamäe HEJ osakaal kogu Eestis toodetud elektrist ja võrku edastatud tootmismahust moodustas 2019. aastal 0,1% ja mullune taastuvenergia näit oli 0,37 % (arvestades, et Linnamäe HEJ tootmismaht on 1/3 hüdroenergia tootmismahust ja arvutatud elering.ee avalikus veebis kättesaadavate andmete põhjal).
Eesti Maaülikooli Energiakasutuse õppetooli hoidja, professor Andres Annuk selgitab, et kui mingi parameetri muutus jääb 5% piiridesse, siis loetakse statistiliselt selle mõju protsessile olematuks.
Mõned päevad tagasi märkis Vikerraadio saates “Reporteritund” Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi, et Eesti on juba praegu oma 2030. aastaks seatud taastuvenergia osakaaluga aastas 2025.” Tänavu teises kvartalis oli Eestis taastuvenergia osakaal 24 protsenti.
Linnamäe HEJ-le Loodusdirektiivi järgi Natura erandi tegemise võimalust seaduslikult ei ole. Elektri tootmiseks ja paisutamiseks luba anda ei saa. Ometi on elektrit toodetud ja paisutud Linnamäel palju aastaid. „Trahv terendab meil nii Kunda kui Jägala jõe Natura ala paisutuste pärast. Loodusdirektiivi järgi on vee paisutamine seal keelatud, aga ametnikud vilistavad selle peale,” lausub Mahlapuu.
Täiendavaid fakte ja kaheldava väärtusega andmeid Linnamäe hüdroelektrijaama kohta
Küsimusi tekitab väide nagu olnuks Linnamäe HEJ pais suurim ja silmapaistvaim enne teist maailmasõda ehitatud pais Eestis. Uurimisprojekti „Eesti väärtusliku 20. sajandi arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames käsitleti mitut Eesti 20. sajandi hüdroelektrijaama, kuid mitte Linnamäe hüdroelektrijaama.
Lisaks märgib Mahlapuu, et mitte kusagil pole olemas fakti nagu olnuks Linnamäe HEJ pais hinnatud Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. „Ühegi eksperdi poolt ega komisjoni poolt sellist hinnangut antud ei ole. Oleme seda kultuuriministeeriumilt küsinud. Paisu mälestiseks kuulutamise eel tehtud Muinsuskaitseameti eksperthinnangus on kasutatud allikaviitena Anto Juske poolt koostatud 2002. aasta brošüüri „Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel“. Kolmandal leheküljel kirjutab autor, et valminud HEJ loeti omal ajal kaunimaks tööstusehitiseks Eestis, aga ei viita võimalikule algallikale. Anto Juske ei ole raamatutes ei enda ega teiste hinnanguna püüdnud väita, et pais koos kalatrepiga (sisuliselt Ehitusseadustiku mõistes rajatised) on tunnistatud kunagi kauneimaks tööstusehitiseks. “Tuleb tunnistada, et hüdrojaama hoone oli algsel kujul kaunis ja silmapaistev, aga kahjuks seda endisel kujul ei taastatud,” selgitab Mahlapuu talle omase põhjalikkusega.
1941. aastal õhkisid taganevad nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone täielikult.
Kui 2001. aastal kavandati Linnamäe HEJ taastamist, ei esitatud Muinsuskaitseameti poolt nõuet algupärase ajaloolise hoone taastamiseks. Seetõttu on Linnamäe HEJ taastamisprojekti arhitekt Raine Karp selgitanud: „Hoone arhitektuurne osa ja sild on projekteeritud jäljendamata vana hoonet.“ Põhjusena nimetas ta praegusaja väiksemaid turbiine võrreldes omaaegsetega. Linnamäe HEJ algupärast taastamist ei nõudnud ka Jõelähtme vallavalitsus.
Siiski tunnistati rajatis 2016. aastal kultuurimälestiseks.
Aastatel 2001–2017 oli rajatis AS Eesti Energia valduses.
Alates aastast 2017 kuni siiani on elektri tootjaks Wooluvabrik OÜ.
Elektrijaama betoonpaisu kõrgus on 11,8 meetrit.
Turbiinid tarniti Soome firmalt Hydropump OY.
Kolme turbiini koguvõimsus on 1,2 MW (võrdluseks, et 2019. aasta seisuga jääb ühe uue tuuliku keskmine tootmisvõimsus maismaatuulikute puhul 3,1 MW piiresse).
Väide, et Linnamäe HEJ kataks paari tuhande majapidamise energiatarbe, on kaheldav. Eesti hüdroenergia tootmisvõimekus on väga suures sõltuvuses ilmastiku oludest, kahanedes suvekuudel kuue protsendini seadmete tootmisvõimsusest.
Paisjärve pindala on 30 hektarit, mattes enda alla 5 ha kaladele väärtuslikku kudeala, mis on väärtuslik ainult loodusliku kärestikuna.
Urmas Saard