Venemaalt Eesti suunas sõites jälgis reisijuht terasel pilgul, et enne Luhamaa piiripunkti jõudmist teha peatus ka Irboskas. Paraku puudus igasugune teeäärne viide, mis võinuks osundada paremat kätt jäävale külale, kindlusele ja Slaavi lättele.
[pullquote]Allikavesi on tugevalt mineraliseeritud, selles leidub rohkelt kaltsiumit[/pullquote]Alles piiritsooni tõkkepuu andis märku, et oleme mööda sõitnud. Vene piirivalvelt saadud juhatusel pööras buss otsa ringi ja sõitis tuldud teed 15 minutit tagasi. Alles nüüd jõudsime õigesse asukohta, kus bussist maha astudes tuli pikem jalgsi käik ette võtta. Kirjalikel teadetel esmakordselt 862. aastal mainitud Irboska olevat üks vanimaid vene linnu. Seega möödus seitse aastat tagasi Irboska esmamainimisest 1150 aastat. Legendi järgi olevat Irboskast saanud alguse Vene riik pärast seda, kui kohale saabunud varjaagide kolmest vennast Truvor jäänud seda asukohta valitsema. Samas väidab arheoloog Sergei Beletski, et legendi järgi Truvori asutatud Irboska puhul peaks mõistma hoopiski Pihkvat, millest arenes piirkonna suurim viikingiaegne tugipunkt. Olenemata ajaloolise tõe üksikasjadest püsis Irboskas kauakestvalt üks Vene riigi olulisemaid keskuseid. Irboskas asub 10.–13. sajandist pärinev Truvori linnus ja 14.–16. sajandil rajatud linnus. Vanim asula ja Truvori linnus paiknesid nüüdsest Irboska kindlusest kilomeetri jagu loode suunal.
Aastatel 1920 kuni 1944 kuulus Irboska Eesti Vabariigi Petserimaa koosseisu. Tolleaegsest Irboska alevikust kirdes, 4,5 km kaugusel Tartu rahulepingu järgsest Eesti-Vene piirist, asus Maarjamaa valduses viimane Valga-Pihkva vaheline raudteejaam. Jaama lähedal paiknesid A/S Eesti Gips kipsiveskid ning alevikust lõunas kipsimurrud.
Vastavalt avanevatele võimalustele jõudumööda taastatav võimas kindlus meenutab praegustele uudistajatele Irboska ammuaegset hiilgust. Linnuse kõrged müürid paiknevad looduskaunilt hästi ilusas Irboska-Mõla ürgorus asuval Linnajärve äärde laskuval künkal.
Paese pinnase järsu astangu seinast vulisevad välja Slaavi lätted (Словенские ключи). Teine nimetus on Kaheteistkümne apostli allikad. Tosinast allikast voolab vesi Linnajärve. Kõneldakse allikate ravitoimest ja tundlikuma maitsemeelega joojate arvates olevat erinevatest allikatest voolaval veel isesugune maitse. Allikavesi on tugevalt mineraliseeritud, selles leidub rohkelt kaltsiumit. Kohalik rahvas peab allikaid pühaks veeks ja turistid võtavad seda heas usus pudelitega kaasa. Slaavi lätted annavad igas sekundis ühtekokku mitte vähem kui 3,5 liitrit vett. Allikad on mitmetuhande aasta vanused. Suliseva vee juures jutustatakse legendi, et maailma lõpu saabudes ja kõikjalt vee kadumisel jäävat Irboska ümbruse Slaavi lätted ainsateks veesilmadeks tervel ilmamaal.
Urmas Saard
Samal teemal:
Ekskursiooni teisel päeval Pihkvas
