Reedel, 12. aprillil, videviku saabudes ja öötundidel vastu laupäeva läksid naiskodukaitse juhid Väike-Maarjas esimesele öörännakule. Jumalatosin kolmeliikmelist võistkonda pidid lahendama kõikvõimalikke ülesandeid, kus tuli esmaabi anda või ajapeale torni ronida ja voolikuotstest pika toru kokku panema. Selles ja muust jutustab Ave Rallmann, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna Pärnu jaoskonna esinaine.
Kes Pärnumaa naiskodukaitse juhtidest öörännakul osalesid?
Ave Rallmann: Pärnumaad esindasid Margit Velston Pärnu jaoskonna aseesinaine, Marje Arumäe Ülejõe jaoskonna juhatuse liige ja mina kui Pärnu jaoskonna esinaine.
Loetud märge Facebookis: meid nähes läksid kohalikud mehed näost halliks, kukkusid kummuli ja ajasid hullu juttu. Palun lause või paariga lähemat selgitust?
Ave Rallmann: Tegelikult oli tegemist esmaabi punktiga, kus tuli lahendada situatsioonülesanne. Ebavere Tervisespordikeskuse taga ootas meid verine nuga, näost hall šokis meesterahvas, kellel oli noahaav jalas ja kes avaldas soovi ujuma minna või kiiresti tööle tagasi ning lämbumistunnustega naine. Naisterahvast oli tabanud astmahoog ning me pidime aru saama, et tahab saada oma kotist kätte inhalaatorit. Noahaavaga meest mängis Väike-Maarja vallavanem Indrek Keskküla. Saime oma tegevusele kannatanutega positiivse tagasiside koos kommentaaridega, et ehk oleks võinud rõhkside haaval olla tugevam ja suhtlemist šokis mehega rohkem.
Kas jäite 6,5-tunnise kontrollajaga võistluse lõpu sisse? Milline oli lõputulemus 11 võistkonna hulgas?
Ave Rallmann: Startisime rajale kaheksanda võistkonnana kell 21.45 ja viimasesse punkti, kuhu oleksime pidanud jõudma 4.10, jõudsime kell 4.20. Kuna eelviimases punktis öeldi, et enam aja peale jõudma ei pea, siis võtsime viimase lõpu rahulikumalt, kuna Margiti saapad töötasid talle juba raja esimeses pooles vastu. Suur tunnustus talle selle eest, et ta nii vapralt meiega lõpuni vastu pidas. Ühest kontrollpunktist teise jõudmiseks tuli ikka usinalt jalgu liigutada ja vahemaad olid 1,5 km kuni 4,5 km, kokku umbes 27 km. Võistluse lõpetasime kaheksandana, punktisummad olid väga tasavägised.
Milliseid kõikvõimalikke ülesandeid pidid võistkonnad lahendama?
Ave Rallmann: Kontrollpunktides pidime laskma õhupüssi, lahendama esmaabi ülesannet, võtma vastu signaali morses (tähestik oli ikka ette antud), võtma lahti ja panema kokku automaati AK-4 (trahviminuteid sai ohutustehnika rikkumise ees, mida õnneks meie ei saanud), leidma õigeid vastuseid Naiskodukaitse äppist „Ole valmis!”, tundma rahvarõiva mustreid, panema kokku tuletõrje voolikute otsikuid, teadma Johan Pitka ajalugu ja leidma sõnarägastikust võistluse piirkonnaga seotud sõnu.
“meid nähes läksid kohalikud mehed näost halliks, kukkusid kummuli ja ajasid hullu juttu
Milline ülesanne teile kõige rohkem meeldis?
Ave Rallmann: Kas just meeldis, aga tõenäoliselt jäi kõige enam kripeldama Väike-Maarja Päästekooli hoovil olnud kontrollpunkt, kus pidime ajapeale ronima torni ja panema kokku voolikuotstest ühe pika toru. Kahjuks me seda ühte pikka toru etteantud ajajooksul kokku ei saanud.
Miks just öösel?
Ave Rallmann: Tõenäoliselt seepärast, et meil selliseid ainult öösel toimuvaid rännakuid varem ei ole olnud. Öösel mängivad rolli hakkama saamine väsimusega või ka maastiku teine tajumine. Kui sa päeval näed ilusti, et siit läbi väikse metsatuka saaks otse, siis öösel selliseid asju ei näe või mingid teeotsad, mis päevavalguses ilusti näha, siis öösel seisad keset pimedust ja pead kasutama kõhutunnet või katsetama. Mandaadis visati ka nalja, et päevad on kõigil juba tegemisi täis ja ööd ju täitsa kasutamata. Eks ta nii oligi, et mõned läksid kohe pärast lõpetamist ära, et jõuda juba Võrumaal toimuvale NKK laskevõistlusele või hommikul tööle.
Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna esinaine Anneli Mikiver ütles, et kõige paremad mõtted tulevad alati öises metsas. Mis mõtted teil ja teie võistkonnal tulid?
Ave Rallmann: Suuri tulevikku ja maailma muutvaid mõtteid ei tekkinud. Küll aga tekkis huvi külastada Väike-Maarja piirkonda ka valgel ajal, sest kontrollpunktid olid tegelikult sellistes toredates kohtades nagu Äntu järvede ääres ja Kiltsi lossi juures, Vao tornlinnuses, kus saime ka sees käia ja Johan Pitka kunagises koduhoovis. Kindlasti jääb pikemaks ajaks ka meelde ettevõtte nimi AS Vireen, mille tuled meile koguaeg majakas olid.
Saime teadlikumaks ka oma isiklikust varustusest, näiteks mina lähen ostan oma saabastele uued sisetallad, seda mida Margit oma saabastega teeb, veel ei tea.
Juba on mõte ka järgmiseks rännakuks, mis on Hiiumaal toimuv Tihu kevad mai keskel. Minust pole materjali öid ja päevi kestvateks rännakuteks, kuid sellised kuni 30 km ühepäevased või -öised üritused kord aastas on füüsiliselt ja vaimselt raputav vaheldus kontoritööle või lihtsalt jalutuskäikudele.
Tänan põnevust tekitanud ülevaate eest!
Urmas Saard
Samal teemal:
Naiskodukaitse juhid testivad valmisolekut erinevates väljakutsetes