Pärnu linna Paikuse osavalla naisteühing Marta korraldas teist aastat Seljametsa külamajas sügislaata, kus otse kaubalettide vahel esinesid tantsijad ja lauljad, hoone muuseumi poolses tiivas toimusid töötoad ja lapsed nägid „seina seest tulevat” filmi.
[pullquote]võis osta ka Peipsi veerel kasvavaid Kolkja sibulaid ja Ljubaša küüslauku[/pullquote]Marta juhatuse liige Grüüne Ott ütles, et neljale tunnile kavandatud laadapäevale saabusid paljud kauplejad juba paar tundi enne ametlikku uste avamist. Kauplejaid oli tänavu kordades rohkem võrreldes esimese aastaga. Päris suur hulk müüjaid eelistas tulla kohale oma telkidega ja vaatamata üsna vesisele ilmale kaubeldi õuel, kus ruumi hoopis rohkem. Ega kõigega saanukski ruumi sisse minna. Suitsuliha ahi suitses päris loomulikult ikka lageda taeva all.
„Astu aga ligi,” hüüdis sõbralik mees, kes tulnud Tallinnast ja valas väikese topka sisse Pääsküla Pruulikoja kodukalja. Pidavat maitselt väga sarnanema omaaegse leivakaljaga, mida linna tänaval otse suurest vaadist suurtesse sangaga klaasidesse lasti. „Ainult mitte enam nii magus, kui vanasti, suhkrut on vähem,” kuulsin selgituseks, kui hüva märjukest vähehaaval maitsesin. Et kaup aus oleks, siis selleks võis ka joogi koostist lugeda: vesi, suhkur, rukkilinnased, leib, sidrunhape, pärm. Hea maitse säilimiseks soovitatakse hoida temperatuuril +2 kuni +4.
Sama leti pealt võis osta ka Peipsi veerel kasvavaid Kolkja sibulaid ja Ljubaša küüslauku. Puhastatud küüslaugu eest pidi ühe euro rohkem välja käima, aga siis oleks kodus vähem vaeva ja köök puhtam.
Kitsa kaubatänava vastasservas müüdi suure võrguga sarapuu pähkleid. Harjumatult suuremad pähklid olevat kasvanud Lätis. Pähkleid müüdi mitmes kohas. Kartuleidki sai suure kotiga osta. Müüdi ja osteti mahedaid kanamune, hoidiseid ja kõike värsket ning värvilist, mida sügis meile lubab. Käsitööd oli rauast, puidust, peenest niidist ja villasest lõngast.
Oma valla kunstnik Tiina Ojaste jääb külamajast kiviviske kaugusele. Tema kahe aasta kalender ja postkaardid on omaette kunstiväärtus, mille omanikuks võis kogu laadapäeva jooksul iga soovija saada. Loodetavasti jätkub tema kaupa ka järgmisteks päevadeks.
Kuni muhvi vormidesse valatud seebisegu hangus, võis minna kuulama Surju naiskoor Kirekeel toredaid lauljaid
Ühe leti ääres võis maitsta tumepruuni varjundiga, erilise lõhna ja maitsega tatraõiemett, millel pidavat olema erilisi raviomadusi. „Tatraõiemett peetakse koostiselt ja omadustelt kõige kasulikumaks meeks,” kinnitati mekkimiseks pulgakest ulatades.
Aga siis astusid lettide vahele rahvatantsijad. Seljametsa naisrühm Virtin tantsis kolm tantsu.
Muuseumi juhataja Annika Põltsam kutsus seejärel endale järgnema. Tema juures sai harjutada tänapäevaste vahendite ja töövõtetega seebi valmistamist. Huvilisi oli mitmes eas, isegi päris pisikesi tüdrukuid. Annika kodus on suur käsitöö talu, kus omandatud oskused jõuavad ka Seljametsa muuseumisse. Seebitegu võttis rohkem aega. Kuni muhvi vormidesse valatud seebisegu hangus, võis minna kuulama Surju naiskoor Kirekeel toredaid lauljaid, keda juhatas kuue laulu ettekandel Aet Vill.
Muuseumi näituste toas linastus lastele animafilm “Uskumatu hiigelpirn”. Üks hästi pisike kinno tulnud tütarlaps imetles suurele valgele seinale ilmuvaid kaadreid ja arvas, et pildid tulevad seina seest välja. See oli väga lõbus arvamine ja tekitas veelgi suuremat elevust. Film jutustas lugu, kuidas ilusat elu elavas Päikeselinnas leidsid korraga Sebastian ja Mitcho pudelipostiga saadetud kirja. Teadmata kadunud linnapea teatas, et tegi salapärasel saarel imetabase avastuse, millele järgneb linnapea koju toomise päästeretk. Selle käigus avastati Päikeselinnale meeletut rõõmu tekitanud Hiigelpirn.
Urmas Saard
