Käesoleva nädala kolmel esimesel päeval nautis Ruhnu saare kauni looduse rüppes ilusat suveilma TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli matkaseltskond ühiselt Külauudiste uudisvoogu toimetavate seltsilistega.
Lisaks 39-le väärikate nimekirjas reisinud inimesele olid kiirkatamaraaniga Runö Pärnust Ruhnu sõitmas Märjamaa kunstikooli lapsed, pool saare vallavalitsust, samuti vallavanema abikaasa Krista Urvet, kellega vesteldes tuli saar juba enne Ringsu sadamasse jõudmist meeldivalt ja hoopis kiiremini lähemale. Ruhnu asub keset Liivi lahte 96 kilomeetri kaugusel Pärnust, täpselt samapalju veeteed jääb Riiani. Lähim saar on Kihnu. Saare maakonna keskusesse Kuresaarde tuleb linnulennult 70 kilomeetrit mööda merd sõita.
Et kõige lähemal asub kuiva maana Ruhnule Läti riik, see sai selgeks siis kui sihtsadamasse jõudmiseks pidi veel ligemale kolmveerand tundi kiiret sõitu tegema. Arvates end veel kindlalt olevat keset merd Eestimaa vetes, tuli siiski mobiilile lõunanaabrite tervitus Lätimaale saabumise puhul. Lähim asukoht mandril jääb kõigest 37 km kaugusele, kus paikneb Kuramaa Kolka neem. Rootsimaa, kellega Ruhnul on olnud juurtelt kõige sügavamad sidemed, jääb aga päris kaugele.
Proua Urvetiga juteldes ilmnes, et praeguse seisuga kuulub umbes 60% Ruhnust rootslastele, kes omavad saarel kinnistuid. Seda teada saades polnudki eriti üllatav kuulda, et Ruhnus tähistatakse 6. juunil alates aastast 2015 Rootsi lipu päeva. Kuidas saarel kaks päeva varem Eesti lipu päeva tähistatakse, seda ei tulnud meelde kohe küsida. Hiljem saarel liikudes võis veenduda, et sinimustvalged värvid hakkasid paljude majade juures hästi silma. Ka Eesti riiki esindav kohalik võim on ca 12 ruutkilomeetri suurusel saarel, millel pikkust 5,5 ja laiust 3,5 km, kindlakäeliselt esindatud. Poolesaja püsielanikuga Ruhnu volikogus ajab poliitikat kuus rahvaesindajat ja täitevvõimu teostab kaheliikmeline vallavalitsus, kuhu kuulub vallavanem Jaan Urvet ja vallasekretär Tiina Allik.
Lisaks Runö regulaarliinidele peab tellimusreisidega saare ja suure maa vahel ühendust veel lätlaste laev Palsa. Rünost poole väiksema kohtade arvuga laev tuleb Roja sadamast. Eesti poolel on enne Runö tulekut reisilaevadest Ruhnuga ühendust pidanud vähemalt tosin alust. Kuuldu põhjal polevat ruhnlased viimase laevaga mitte eriti rahul, kuigi pealtnäha kõigiti hea välimusega. Tehnilised rikked uue laeva küljes pole meeltmööda mitte kellegile. Viimane jaanipäevast alanud paari nädalane seisak oli üks tõsisemaid ja ka esmaspäevane reis polnud kuigi kindel, sest kuuldavasti veel meie sõidule eelnenud päeval ilmnes taas rike, mis pani laeva väljumise mitmeks tunniks seisma. Probleeme olevat ka autode üleveoga ja üleüldse vajaks Ruhnu tehnilistelt näitajatelt palju paremat laeva. Esmaspäeval hilines laev ainult 15 minutit, aga seda oligi ette hoiatatud kuna tegemist uue mootoriga.
Ringsu sadamat renoveeriti AS Saarte Liinid tellimusel 2006. aastal. Sadama-ala jätab väga hea mulje. Kuuldavasti tahetakse sadamat veelgi laiendada, kuigi seal paistis paljude aluste jaoks piisavalt ruumi olevat.
Sadama ja ööbimispaiga vahet ja ekskursiooni tuuril sõidutasid meid saare ainsa lahtise kastiga inimeste küüdiks kohandatud veoautol kahasse giidid Heigo Zimmer ja Andre Nõu. Mõlemad hästi sõbralikud mehed, kes tunnevad suurepäraselt Ruhnu elu-olu ja ajalugu ning teavad enamikele küsimustele täpseid vastuseid.
Meie inimesed majutati kenasti Buldersi ja Liise talu majakestesse. Toideti Buldersi talu pika katuse all, kus hõrgutavate roogadega kaetud söögilauda pidi paratamatult jagama veidi tülikate parmudega. Aga ilma selleta jäänuks maaelu loomulikust osast kindlasti tükike puudu.
Esimese päeva õhtutunnid võis igaüks ise endale meelepäraselt sisustada. Paljud võtsid nõuks minna mere äärde. Kirikute juurest kulus Överkirke randa jalutamiseks umbes poolt tundi, isegi vähem. Jalgradade ristmikel olevad teetähised välistasid eksimise võimaluse. Ühel ristmikul nägime punase äärise ja valgel taustal karu kujutisega liiklusmärki. Kusagil mujal karu eest hoiatavat märki ei kohanud, aga just Överkirke rannas olevat esimest korda avastatud 2006. aasta aprillis Ruhnu tulnud karu jäljed. Liiv on rannas mitmesugune, oluliselt erinev sellest, mis Pärnus. Kohati teralisem, vees peen kui tuhk. Sellepärast vajuvad jalakannad üsna kiiresti märja liiva sisse. Palju räägitud Ruhnu laulvat liiva ei kuulnud. Kõikjal seda pole ja merekohin mühiseb peenest helist üle. Siiski oli mõnel pool kuiva liiva sees astudes kuulda jalataldade all vilistamist, mis oli põlisele pärnakale harjumatu kogemus. Karu jälgi liival ei kohanud, aga ühed jäljed tekitasid küll huvi. Fotot näidates arvas noor loodusesõber, et tegemist võib olla mägraga. Aga päris tõena ei julge seda arvamist levitada, sest 2018. aasta trükise kohaselt elavad Ruhnus rebane, kõre, nastik, merikotkas, nahkhiired, koduhiir, rändrott ja metskits. Viimast õnnestus mõnel suvitajal ka oma silmaga vaadata.
Ruhnu saarel ringi liikumist abistavad mitmed trükised: Ruhnu voldik, kümnekonna lehega vihik „Ruhnu suvi 2018” ja väga eeskujuliku kujundusega pildialbum (96 lk) koos lühikeste selgitavate tekstidega. Tänavu ilmunud „Ruhnu ajaraamat III” koostajad on Kaarel Lauk, Priit Kapsta, Kadri Tukk. Raamatu kirjastaja on Buldersi talu peremees Kaarel, kes oskab lisaks raamatute valmistamisele ka hästi leiba küpsetada. Õuele toodud virn albumeid läks külalistele nagu soojad saiad. „Ruhnu ajaraamat II” ilmus tükist kaheksa aastat tagasi. Esimene „Ruhnu ajaraamat” avaldati aastal 2009.
Jalgsi matkates tegi ühele poolele väärikatest ekskursiooni Andre Nõu. Samal ajal läks teine pool autoga ekskursioonile, mille viis läbi Heigo Zimmer. Pärast käijate ja sõitjate vahelised osad vahetusid. Arvatavalt on Ruhnu kirikute lugu kuulnud paljud needki, kes pole kordagi sellele saarele astunud. Esimese vahetuse käijatel vedas, sest meiega liitus veel teisigi rändajaid. Ainar Ojasaar on Simuna kiriku organist, kes palus luba mängida 1912. aastal valminud uue kiriku orelit.
Oodatud põnevust pakkus tuletorni metallist torus spiraalselt keerutavatel astmetel ronimine. Astmeid pidavat olema 148. Üles ronis kolm kanget naist ja nende ees hingeldas Külauudiste reporter, et olla võimetelt naistega ikka võrdväärne. Aga esmalt pidi tõusma Haubjerre künkale, mille kõrgus merepinnast on 26 meetrit.
Ilma väite kinnitamise või ümberlükkamise võimaluseta püsib rahvasuus kangekaelne arvamine, et metallist valmistatud Ruhnu tuletorni projekteerija olevat Gustave Eiffel. Mitte keegi ei kahtle aga selles, et Ruhnu majakas pärineb kindlasti Prantsusmaa meistritelt.
Teatavat teadmatust leidub Ruhnus muudeski asjades. Zimmer juhatas meid mööda liivaluidete kõrgemat serva kiviteeni, mille otstarve polevat päris selge. Liigub kolm arvamust. Neist ühe kohaselt olevat tuletorni metallosade meritsi kohale toimetamiseks ehitatud paadisild ja rajatud üle luidete kulgev kivitee. Erineva suurusega graniitkive leidub Ruhnus palju. Omal ajal veeti kaluripaatidega kive koguni Riiga.
Teise päeva õhtul kogunesime rahvamajja, kus Nõu näitas kolme Ruhnuga seonduvat filmi ja rääkis juttu juurde. Esimesena tuli ekraanile 1931. aastal vändatud Theodor Lutsu tummfilm „Ruhno”. 482 meetri pikkust filmilinti jätkus vaatamiseks paar minutit rohkem kui veerand tundi, aga sellest piisas saja aasta tagusest elust ülevaatliku pildi saamiseks. Teisena nägi Tallinnfilmi Eesti kroonikat aastast 1990, milles möödunud kümnendite elu. Lõbusa tuju tekitas lätlaste 2008. aastal valminud animafilm „Karu tuleb!” (Lacis Nak). Peeti tõenäoliseks, et mõmmi pärines Lätist Kolka neemelt. Karu jäljed kadusid Ruhnu saarelt tosin aastat tagasi.
Kolmanda päeva hommikupoolikul märkasime Liise talu väravas üle tänava asuva kiviaia ääres maas lebavaid suuri valgeid paberilehti, aga ei osanud arvata nende tähendust. Tagasi tulles nägime, et paberitele oli maalitud Ruhnu vaateid. Alles hiljem selgus, et oma muljed jäädvustasid paberile Märjamaa kunstikooli õpilased, kellega kahjuks vahetut kohtumist ei toimunud.
Zimmeri sõnul esineb väikesel Ruhnu saarel kogu Eesti mandri osa loodusmaastikuline kooslus: metsad, künkad, tasandikud, soo, veekogud jne.
Saarel leidub ka väärtuslikku maavara, mineraalvett. Mõned naised otsisid üles Eesti ühe sügavaima puuraugu asukoha. Ruhnu saare keskosas puuriti 1972. aastal gaasi ja nafta ilmingute otsingul 787,4 m sügavune puurauk. Sügavuse rekord püsis ruhnlaste käes 18 aastat. Eesti kõige pikem puursüdamik pärineb 815.2 m sügavusest Soovälja puuraugust, mis asub Kärdla meteoriidikraatri keskmes. Ruhnu mineraalvesi sisaldab Eesti mineraalvetest suurimas koguses soola (17,7 g/l) ja broomi (kuni 54 mg/l). Ruhnu mineraalvesi on perspektiivne ravivannivesi, mida siiani pole tarvitatud. Siiski leidsid naiste osavad käed soojustatud kapist veekraani üles ja lasid viivuks veel voolata jalgadele. Mõned ammutasid vett ka pudelisse, et seda hiljem liikmetele määrida. Joogiks vesi ei kõlba.
Urmas Saard & Kärt Saard
Samal teemal:
