Rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit veetis möödunud nädalavahetuse Pärnu Koidula gümnaasiumi aulas toimunud harjutuste laagris, et juba eelseisval pühapäeval, 22. aprillil astuda juubelikavaga Pärnu Kontserdimaja suurele lavale.
[pullquote]Alustades olid paljud väga staažikad tantsijad[/pullquote]Läinud nädalavahetuse kahel päeval valitses juhendaja Eneli Rüütli enamiku ajast üksinda koolimaja aula lava ja jättis terve ülejäänud saali põranda kümnekonna tantsupaari päralt. Ruumi pidi jätkuma tantsulistele liikumistele ja sama pinna teises otsas korduvateks ümberriietumisteks. Erandkorras võimaldati ühel täiesti kõrvalisel silmapaaril jälgida kogu seda ettevalmistuse korrapärast sagimist ja usalduslikul kokkuleppel lubati mõndagi lugejatega jagada.
Külli Kivioja-Ööpik on oma tantsulembust Tuurit-Tuuritiga jaganud tantsurühma loomisest saadik, olles siis 25-aastane. Seepärast teabki kõigest rääkida. „„Tuurit-Tuurit“ on Lõuna-Eestist pärit hästi toreda tantsuõpetaja Maido Saare üks tantsudest. Tollel hetkel kui asutasime oma rühma ja otsisime paljude nimede hulgast meile meeldivat tantsurühma nime, tundsime, et just see lugu kõnetab meid kõige paremini. Seda tantsu oleme nüüd laagriski harjutanud ja esitame pühapäevasel kontserdil,“ selgitas Külli.
„Sellest tantsust on saanud meie rühma nimilugu,“ täiendas Eneli vestluskaaslase sõnu.
Tuurit-Tuurit loodi Pärnus 2008. aasta märtsis ja juba järgmisel aastal omistati talle kõrgem kategooria. Kui tavapärane see on, et algaja rühm saavutab nii kiiresti nõnda kõrge koha? „Alustades olid paljud väga staažikad tantsijad. Kes olid Kuljusest Tallinnast, Tarbatust Tartust, Kajakast Pärnust jne. Kõik väga tugevad rühmad. Selles mõttes suutsime väga lühikese ajaga ennast hästi koos tantsima panna. Praegu tantsib meil inimesi, kellel kaks kuni 30 aastat tantsukogemust,“ rääkis Külli. Laagris kohatud Hermann Villiam Toots on kõigest ühe aastane, kes sedakorda siiski veel ei osale etenduses. Kuid ema Julia ja isa Martti ei jätnud tedagi proovide ajaks teiste hoolde. Küll teeb paaris tantsus kaasa neljane Oskar Otmar. Tootside peres tantsib juba varakult ka 13-aastane Oliver Art, kes oli laagris üksnes pealtvaataja rollis.
„Noorimad etenduses osalejad on kolmekuune Leon Tang ja peaaegu kuuekuune Miina-Liise Soomets. Nemad “tantsivad” ühes numbris oma vanemate süles,“ rääkis Külli lastest, kelle lavaproov polnud veel laupäeva ennelõuna paiku kätte jõudnud ja seetõttu ei õnnestunud pisikest poissi ja tüdrukutirtsu näha. Samuti on väga noor osaleja kaheaastane Elsa-Mirell Soomets, kes tantsib kahes etteastes.
[pullquote]Võib kombineerida ja uuendada, aga kindlasti tuleb säilitada vana[/pullquote]Eneli juhendamisel tantsitakse juba üheksa aastat. Enne teda alustas tantsijatega Henn Tiivel, kes on Tuurit-Tuuriti seltskonnale siiani jäänud heaks abivalmiks konsultandiks. Teine juhendaja on Tiiu Pärnits. „Meie kontsertkava tuleb äge ja mitmekesine, näeb tantse erinevatele maitsetele. Aluseks on küll rahvatants, aga selle juurde lisatakse veel hoopis teistsuguseid liikumisi. Rahvatantsu saab ka teisiti teha, et rohkem põnevust tekitada. Aga kõige selle juures ei tohi unustada meie juuri ja rahvatantsu põhialuseid,“ tutvustas Külli nende rahvatantsu rühma eripära.
„Võib kombineerida ja uuendada, aga kindlasti tuleb säilitada vana,“ jätkas Eneli. Naiste jutu peale meenusid Augustiunetused, kus Tuurit-Tuurit ikka erikavaga rahva ette tulnud. Ulmelend ja elurõõm on saanud nende puhul omaette nähtuseks, mida teadlik publik oskab juba ootusärevusega oodata. Kes mäletab, siis polnud unetutel vähimatki pistmist lihtsa rahvatantsuga, pigem võis näha suurepärast lavastust, mida aitasid täiendada muljetavaldavad rekvisiidid: kalavõrgud, voodid, põhupallid, paadid jne. Põnevat aimdust tekitasid laagripäeval ka koolimaja aulasse sisenenud reisijad. Kas tegemist on bussijaama või lennujaama terminaliga või millegi sootuks üllatavaga, saab lõpliku selguse kontserdimajas. Aga kindlasti ei istuta tuima ilmega reisikohvritel, vaid aega sisustatakse kahtlematult millegi sellisega, mis vaatajat hämmastab.
Kui suure osa kogu repertuaarist moodustab folkloori sugemetega show? „Ma arvan, et nö folkshow täidab meie kava umbes kolmandiku osas,“ vastas Eneli. Kas huvitavad trikitamised ja tarvitatav atribuutika sünnivad rohkem juhendaja mõtetes või juhtub kõik seltskonna ootusest? „Eks need lavastused sünnivad mõlemapoolses koostöös,“ ütles Eneli. „Teinekord on üksnes klassikaline rahvatants ja mõnel juhul asub rõhuasetus kunstilisel poolel. Oleneb kohast, meelolust ja eesmärgist,“ lisas Külli.
Milliseid rahvariideid Tuurit-Tuurit kasutab? „Põhiliselt on meil Lihula rahvariided. Kuna Pärnu linnal endal rahvariided puuduvad, siis me tahtsime lähikonnast leida midagi säravat. Mõtlesime välismaal käimisele, aga ka Eestis ringiliikumisele, et oleks põnevat ja tähelepanu köitvat. Punased seelikud, mida kaunistavad peale tikitud lilled, on väga palju tähelepanu pälvinud,“ tutvustas rõivaid Külli.
Jutuajamise ajal oli tal seljas neiukese Keerukoja triibuseelik. „Me vahetame erinevaid tantse tantsides võimalikult palju riideid. Nii on publikul huvitavam ja me ise tunneme endid samuti nõndaviisi palju suurepärasemalt ning kindlamalt.“ Eneli põhjendas pidevat riiete vahetamise vajadust sellega, et igal tantsul on oma iseloom, mida saab hästi ka riietuse valikuga esile tuua. Laagris toimunud harjutusi vaadates näis uskumatuna, kuidas järjepanu ühed riided seljast minema lennutati ja teised asemele tõmmati. Tantsude vahele jäävad pausid ei ole tantsijatele hingetõmbe hetked, vaid veelgi kiiremat tegevust nõudvad silmapilgud.
Põgusalt peatusime vestluses ka välisreisidel. Viimati külastas Tuurit-Tuurit Gruusiat. Reis toimus mullu sügisel. Merle Ojasoo on oktoobrikuisest tuuritamisest Sakhartvhelos toredasti kirjutanud Tuurit-Tuuriti kodulehel. „Mis koht see selline on? Tõesti, see grusiinide nimi oma riigi kohta ei ole laialt teada-tuntud, kuigi nad ise südamest soovivad selle rahvusvahelist kasutuselevõttu ja pääseda venepärasest Gruusiast ning inglisekeelsest nimest Georgia, mida kannab ka üks USA osariik. Ja grusiinid nad samuti ei ole, vaid kharthvelebid, vähemalt ise nad nii endi kohta räägivad.“
Meeldivaid lugemiselamusi kingivad kodulehel ka Martti Toots ja muidugi suurepärase jutustajana Külli ise.
2016. a septembris osaleti sügistraditsioonilisel rahvusvahelisel festivalil Montenegros, kus toimus mereäärsete riikide festival “Pearl of the sea”. „Interjööri poolest meie 25 aasta taguseid restorane meenutavas söögikohas, kus sellele maale omaselt toimetasid laudade vahel vaid meesteenindajad, saime suurepärase kulinaarse elamuse.“
[pullquote]„Sangaste Jussi armulugu“ tõi koju ergutuspreemia,[/pullquote]Sama huvitav oli lugeda 2015. a septembri viimasel päeval alanud reisist Lõuna-Koreasse. Igal aastal koguneb 1 200 000 pealtvaatajat ja 5500 tantsijat üle maailma Lõuna-Korea geograafilisse keskpunkti Cheonani linna, kus ka Tuurit-Tuurit osales rahvusvahelisel rahvatantsu võistlusel, maailma parima tantsija konkursil ja 2,2 km pikkusel rongkäigul. „Meie otsustasime Henn Tiiveli seatud lustaka ja kaasahaarava tantsu „Sangaste Jussi armulugu“ kasuks, meenutasid Külli ja Eneli. Tuurit-Tuurit pääses ühena kümnest rahvatantsu võistluse finaali ja tõi koju ergutuspreemia, mis oli suur tunnustus.
Pole kõhklust, et juba pühapäeval tunnustab ka kontserdimaja publik Tuurit-Tuuritit kestvate kiiduavaldustega.
Urmas Saard