Ajal, kui Kadrinat külastanud jõulutaadid, -memmed ja päkapikud asusid staadionil esimesi Jõulumaa meistrivõistluseid pidama, otsustasid jõuluvana Olle ja päkapikk Jan minna Vohnja mõisas õppivate tublide laste juurde.
Olle tuli Kadrinasse soomekelguga, aga Vohnjasse ta ei kelgutanud. Tegelikult ei tulnud Olle ka Keilast kelgutades Kadrinasse, ikka autoga. Kelk oli tal kaasas selleks, et lühemat maad lapsi sõidutada. Vohnja Lasteaed-Algkooli direktor Õnne Kiviperk oli väga külalislahke. Et mitte omapäid minnes teelt eksida, tuli ta meile Kadrina keskväljakule vastu.
Kirjade järgi olevat Vohnja mõisast esimesi teateid 1504. aastast, mil ta kuulus van der Heyde aadliperekonnale. Teateid tuleb 19. sajandi esimesel poolel kaunisse asukohta ehitatud peahoonest ka nüüd ja ikka häid sõnumeid, koguni väga häid. Kui toredad lapsed ja direktor seal tegelikult on, selleks pidigi minema oma silmaga veenduma.
Esimene tutvus laste ja maja töötajatega toimus raamatukogus. Näis, et lastele oli väga tähtis saada jõulutaadi ja päkapikuga ühele pildile. Seejärel istuti töötoas meisterdamise laua taha. Õnne asetas meevahast lõhnavad loodusliku kärje lehekesed valgele aluspaberile, et mitte lauda määrida.
Olle nihutas oma nina võimalikult kärje lähedale ja vedas pikalt meelõhna sõõrmetesse. Alles siis asus jõulutaat vastavalt Õnne juhtnööridele ja teiste laste osavate näppude tegevuse eeskujul küünalt rullima. Soojade käte all muutus materjal kiiresti elastseks ja seda oli kerge ümber nööri tihedaks massiks voolida. Lapsed kaunistasid oma küünlad roosinupuga. Aga Olle eelistas tulpi. Ainult kohe ei meenunud talle, mitu kroonlehte tulbil peaks olema. Õnnet huvitab lisaks laste õpetamisele ka aiandus ja ta teab, et tavaliselt koosneb tulp kuuest kroonlehest, aga näiteks Terry sordil on rohkemgi.
Ollele meeldisid Õnne teadmised, aga soovis konksuga küsimustega veelgi rohkem pinnida. Esimese küsimusega õnnestus taadil Õnne üle kavaldada, aga järgmistega ta enam nutikat direktorit ei ületanud. Jutuajamisel läks Olle nii hoogu, et valmistas pärast tulbi õit ka roosiõie. Samal ajal meisterdamisega luges Õnne jõulutaadile pika luuletuse, päris peast. Õnne abi vajas taat üksnes nööri parajaks lõikamisel. Küünalt põlema keegi ei süüdanud. Seda võis teha kodus, et tekitada toas pikaks ajaks mee lõhna. Meevahast küünlad ei eralda mürgiseid gaase ja on seepärast eriti väärtuslikud jõulukingid. Isetegemine muutis küünlad veelgi hinnalisemaks.
Majaga tutvumise ringkäigul selgus teise korruse akendest välja vaadates, et mõisahoone asub saarel, mida varem ei teadnudki arvata. Hoone esiküljest jääb teisele poole maanteed suur tiik. Aga sama vesi piirab ka hoone kõiki teisi külgi.
Hoovil asub mängumaja. Õnne rääkis, et selle kinkisid Vohnja lasteaed-algkoolile Kaitseväe keskpolügoonil ehitustöid tegevad USA maaväe pioneerid. Nende samade meeste ehitatud on ka kauaoodatud väga vajalik sild ja tööriistakuur.
Õnnela tuli Vohnjasse õpetajaks kohe pärast ülikooli lõpetamist aastal 1994. Direktori ametis on ta juba seitsmendat õppeaastat. Praegu on lasteaias ja algklassides kokku ümmarguselt poolsada last, kellele ta õpetab emakeelt ja kehalist kasvatust. Ta teeb kõike, vajadusel on direktor ka koristaja ja õppealajuhataja. Väikeses maakoolis ei saagi teisiti. Kui Olle ülemise korruse saalis lauluhääle valla päästis ja Õnne kaasa laulis, sai selgeks, et lisaks aiandusele ja käsitööle leiab ta aega ka laulukooris osaleda. Hea tantsuoskus ilmnes hiljem. Särav ja särtsakalt vestlev Õnne äratas kahtlust, kas ta ei oma ka näitleja annet. Kahtlus osutuski tõeks. Tõepoolest juhendab ta ka näiteringi tööd. Jõulunäidendis teevad kaasa kõik lapsed ja osaletakse igal aastal ka mõisakoolide teatrifestivalil. Lapsed saavad maast madalast lavakogemuse ja julgevad ka oma arvamust avaldada. Nii saavad lapsed palju julgemaks, kinnitas Õnne. Vohnja lasteaed-algkool on Õnne sõnul teatri kallakuga.
Majast lahkudes võttis päkapikk Jan sülle suure kasti laste kirjade postitustega.
Urmas Saard
Samal teemal:
Eestimaa Jõuluvanade Ühenduse XVII konverents liikus Kolu mõisast Kadrina alevikku