Seljametsa muuseumi ajalootunnis kõneldi 9. novembril läbi ajaloo aset leidnud halduslikest muudatustest. Seljametsa muuseumi muuseumipedagoog Laine Järvemäe peatus ülevaatlikult kihelkondadel kui vanimatel haldusüksustel.
Kihelkond ehk muinaskihelkond oli muinasaegne poliitilis-administratiivne territoriaalüksus Eesti ja Läti alal. Kui Läti Hendrik 13. sajandi alguses oma kroonikat kirjutas, olid kihelkonnad Eestis juba olemas. Seega on tegemist Eesti kõige vanema ja põlisema haldusjaotusega.
Kihelkonnad on tänini Eesti piirkondliku identiteedi aluseks. Kogu meie vanem kultuurikiht (rahvalaul, rahvarõivas, keelemurre jt) jaguneb kihelkondade järgi. Kihelkond toimis haldusüksusena kuni Eesti Vabariigi algusaastateni. 700 aasta jooksul kihelkondade arv kahekordistus. Kui Lembitu aegadel oli neid poolesaja ümber, siis 16. sajandi lõpuks suurenes 83-le ja 20 sajandi alguseks kasvas veidi üle saja.
Pärnumaa muinaskihelkonnad olid Alempois, Alistekund, Korbe ja Soontagana. Piirkonnad jaotusid ka kirikukihelkonniti. Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks. Pärnumaa kirikukihelkonnad olid vahemikus 13. kuni 19. sajand Karksi, Pärnu-Jaagupi, Halliste, Saarde, Audru, Pärnu, Tori, Tõstamaa, Vändra ja Häädemeeste.
[pullquote]Tänapäeval tähistavad kihelkonnad eelkõige meie ajaloolisi kultuuripiirkondi.[/pullquote]Kihelkondliku põhimõtte järgi on üles ehitatud ja korraldatud kõik Eesti Rahva Muuseumi, Kirjandusmuuseumi, Emakeele Seltsi ja muud taolised kogud. Üks oluline asi on veel tänapäevani säilinud. Inimesed maetakse tänini kihelkonna surnuaeda. Seal käiakse omaste haudadele küünlaid süütamas. Tänapäeval tähistavad kihelkonnad eelkõige meie ajaloolisi kultuuripiirkondi. Iga inimene peaks teadma, kust algab ja lõpeb kodukihelkond. Millised on naaberkihelkonnad.
Tori kihelkond moodustati 1634. a. Möödunud sajandi alguses hõlmas Tori kihelkond Sindi, enamiku Are ja Paikuse vallast ning osi Kaisma ning Sauga vallastki. Kihelkond laius mõlemal pool Pärnu jõge Paikuse valla, Silla ja Tammuru külast kuni Tootsini ning Are lähedalt Põlendamaale, tungides pika siiluna kirdesse Navesti jõe taha. Tori kihelkonnas asusid tori kirikumõis, Zintenhofi rüütlimõis, Suigu ja Taali rüütlimõis ning Tori riigimõis.
[pullquote]Maakond oli esmajoones sõjalis-poliitiline organisatsioon.[/pullquote]Pärnu kihelkond ehk Pärnu Eliisabeti kihelkond hõlmas Pärnu linna ümbruse, Sauga valla ja Uulu küla põhiosa ning väikseid tükke Audru, Are, Paikuse, Surju ja Häädemeeste vallast. 19. sajandi alguses oli Pärnu kihelkonnas kuus valda: Reiu, Uulu, Surju, Ülejõe, Sauga, Tammiste.
Kihelkonnad liitusid omakorda maakondadeks. Eestis tekkis 13. sajandi alguseks ka seitse kihelkonnast suuremat territoriaalset üksust, mida nimetati maakonnaks. Maakond oli esmajoones sõjalis-poliitiline organisatsioon. 13. sajandil maakondade hulk suurenes. Need olid Läänemaa, Revala, Harju, Järva, Virumaa, Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Sakala, Ugandi.
Kasulikku ettekannet lõpetades esitas Järvemäe kokkuvõtvalt veel huvitavaid fakte.
1866 oli valdu üle 1000 (mõisavallad)
1899 oli valdu 397
1934 oli valdu 369
1939 oli valdu 248
1945 moodustati külanõukogud
1950 oli 641 külanõukogu ja 39 maarajooni
1952 tehti kolm oblastit (Tallinn, Tartu, Pärnu)
1954 oli 320 külanõukogu ja 27 rajooni
1970 oli 235 külanõukogu ja 15 rajooni
1979 oli 213 külanõukogu ja 15 rajooni
enne 2017. a reformi oli 30 linna ja 183 valda
peale reformi 15 linna ja 64 valda
Urmas Saard
Samal teemal:
