Kunstniku nimega Aljen ja kodanikuna Margarita Afanasjeva sai Sindi kunstilembese seltskonnaga tuttavaks augustis, kui viibis Olga Belash-Karasjova isikunäituse avamisel Sindi muuseumis ja arvustas võrdlevalt iseendaga oma sõbranna töid.
[pullquote]Kuigi ta on olnud juba kümme aastat kunstihuvilistele nähtav, hakkas Aljen ennast päris kunstnikuna tunnetama alles kolm aastat tagasi.[/pullquote]Aljeni hästi sõnastatud võrdlused äratasid juba esmasel kohtumisel suuremat huvi ka tema enda tööde vastu. Nii leppisidki Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Aljen omavahel kokku, et mõlemale sobival ajal toob kunstnik oma maalid Sindi inimestele vaadata. Varem on Aljen korraldanud oma isiknäitust kolmel korral üksnes Kuressaare erinevatel pindadel. Käesolev isiknäitus leiab aset esmakordselt väljapool kodusaart. Ühisnäituseid koos teiste kunstnikega on olnud varem ka suurel maal: 2008 Sillamäe muuseumis, 2009 Põlva muuseumis ja tänavu ka Haapsalu linnagaleriis. Ülejäänud kuraditosinal juhul on Aljen osalenud ühisnäitustega Kuressaare kultuurikeskuses, ametikoolis, perearstikeskuses, päevakeskuses, Salme kultuurikeskuses ja raegaleriis.
Kuigi ta on olnud juba kümme aastat kunstihuvilistele nähtav, hakkas Aljen ennast päris kunstnikuna tunnetama alles kolm aastat tagasi. Ilmselt on temas midagi ära tuntavalt hingelähedast tunnetanud ka sintlased, vähemalt mõned. Samal kombel nagu kolm kuud tagasi osalesid Sindi gümnaasiumi sõnalise kunsti õpilased Olga näituse avamisel, korrati seda ka Aljeni näituse avapäeval. Siiski uute mõtteleidude ja muusikahelidega, mille paremat mõistmist toetasid jalgade, käte ja suu eripärane liikuma panemine.
[pullquote]Vastuse andsid õpilased ja muidugi näitus, millele kunstnik valis nimetuseks „Ilu ja valu”.[/pullquote]Eneli Arusaare juhendamisel esitatud kava kandis pealkirja „Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?“ Vastuse andsid õpilased ja muidugi näitus, millele kunstnik valis nimetuseks „Ilu ja valu“. Nüüdsel korral oli esinejaid rohkemgi, kui augustis. Hakatuseks kuuldus helikandjalt ansambli Öösorr laul. Öösorr on üks Eneli lemmikuid. Küllap seepärast, et Priit Öövel ja Aare Pai esitavad elavaid, mõtlikke ja eestikeelselt selgeid palasid, mille loome sünnib looduses ja sõprade seltskonnas ning on just sellistes oludes kõige suurepärasemalt nauditav. Loomulikult annavad kaunitele lauluhäältele lummava lisa ka parmupill ja kitarride kõla.
„Eneli – see, mida sa teed, on lihtsalt vapustav. Etendus on nii liigutav! Kui ma oleksin seda üksinda imetlenud, nutaksin ladinal. Sisu on väga tihe ja mitmekihiline. Tahaks seda jälle ja jälle näha, kuulda. Kahju, et polnud filmimeest kõige jäädvustamiseks,“ lausus Aljen vahetult pärast esinemist ja kaelustas Enelit kuidas jaksas.
Keegi proua, venelanna, kes sõnagi eesti keelt ei mõistnud, rääkis, et noorte esinemine puudutas kõiki tema hingesoppe.
Aljen ütles, et tema oma tööde tutvustamiseks sõna ei võta. Aga ta oli lahkelt valmis kõigile küsimustele vastama. Ta isegi ootas hästi intrigeerivaid küsimusi. Küsimusi tuli vasemalt ja paremalt. Maalidki paigutusid üksteisest lahutatult vaataja suhtes vasemale ja paremale. Valulikumad pildid asuvad külgmisel vaheseinal ja ilu väljendavad tööd laotuvad vaataja vaateväljas teisel seinal.
[pullquote]Tegin kilest tupsu, mida kastsin ühe ja teise värvi sisse.[/pullquote]Üks pisemate mõõtmetega maal asub üksinda ukse ja ahju vahelisel seinal. Aljeni sõnul on tegemist ekspromt tööga. Eelmisel aastal pidi Kuressaares tulema sügisnäitus. Aljen oli parajasti kunstiklubi galeriis valves, kui näituse toimumiseni jäi kõigest kolm päeva. „Aga mul ei olnud veel mitte midagi. Läksin kingapoe laoruumi ja võtsin kingakarbi kaane. Pintslit mul ka ei olnud. Leidsin pakendamismaterjalide hulgast mullikilet. Siis oli seal remondist jäänud musta ja valget värvi. Tegin kilest tupsu, mida kastsin ühe ja teise värvi sisse. Midagi ma plätserdasin. Akrüül kuivas kiiresti ja markeriga joonistasin peale,“ kirjeldas ta maali saamise lugu ajast, kui tuju tuuritas veidi mustemates toonides. „Las varesed kraaksuvad“ on selle töö nimi ja teemaks tuntud ütlemine: „Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi“. Pildil näeb kassidena kujutatud abielupaari ja varest kraaksumas, mustamas, laimamas. Aga paarike ei pööra sellele tähelepanu. Vaatavad laeva liikumist ja päiksepaistet. Selles on väga tugevad emotsioonid.
„See on giclèe-trükk, mis tähendab prantsuse keeles “tindipritsmeid”,“ selgitas Aljen uudse tehnika olemust. Pärast originaali skanneerimist asetatakse fail digitaalsesse giclée-printerisse, mis pihustab erinevates värvides tindid läbi pihustite lõuendile. Selline tehnika võimaldab suurepärast värvide valikut ja kõige õrnemaid varjundeid. Näituse väljapanekust moodustabki enamiku giclèe.
„Kui mul on originaalmaal müüdud, jäävad sellest alles failid, millega saab minna vastavasse ateljeesse ja seal tehakse lõuendile kvaliteetne koopia, mis väliselt paistab võrdluses algse tööga väga sarnasena.“ Ameerika variant on puhas giclèe. Euroopa giclèe variant lubab autoril natuke viimistleda ja mõned tõmbed peale vedada. „Koopiaid tehakse teatud arvu, et hinda mitte väga palju langetada ja samas võimaldada ostjale taskukohast ostu. Kõige viimane koopia on kõige odavam,“ selgitas Aljen, aga lisas juurde, et koopia on küll lihtsalt ilus, kuid originaalis saab tunnetada ka kunstniku seesmist energiat.
Kui kõrgelt hindab Aljen ise oma maale? Milline maal on kõige kallimalt müüdud? „Näiteks karikakrad said tänavu Kalifornias müüdud 660 dollariga,“ vastas kunstnik.
Eneli tundis huvi, kas „Minestaval kärbsel“ on ka mingi oma lugu? „Sellel pildil ei olegi lugu, on ainult emotsioon ajast, kui tundsin ennast juba kunstnikuna. Esimene variant läks ahju. Joonistasin vasaku käega, sest parem oli katki. Siin on hästi palju isiklikku valu, mida ma praegu ei räägiks.“
Aljen osutas pikemale seinale, kus näeb rohkem meeldivama sisuga maale. „Minu lemmiklilled on liiliad. Rahvas tahab realismi.“ Viimaks püüdis Aljen selgitada ühelt teiselt kunstnikult saadud arusaama, millega ta hästi nõustub: „Kunstnik pole see, kes palju maalib. Kunstnik on inimene, kes tunneb vastupandamatut tungi enda emotsionaalsest seisundist välja pääseda. Kui ta saab enda painavast emotsioonist vabaneda maalimise läbi, siis kunstnik rahuneb. Kui rõõmu on liiga palju, siis tuleb seda teistega jagada. Kui Jumal on mind nõnda emotsionaalseks loonud, siis pean sellega kuidagi kohanema, sellega arvestama ja lahenduse leidmiseks maalima,“ jutustas Aljen.
Näitus jääb avatuks 12. jaanuarini.
Urmas Saard
Samal teemal:
