Täna õhtul külastasid Sindi ajalooklubi seltskonda Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liikmed Jana Ots, Maret Kommer, Mai Saar, Maie Pitsal, Tiina Aasma ja Karmen Vesselov, kellelt kuuldi metsas käimise ohutusalaseid nõuandeid.
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna Pärnu jaoskonna esinaine Karmen Vesselov meenutas, et mai algul avasid nad Sindi muuseumis rändnäituse, mis oli pühendatud Naiskodukaitse 90 tegevusaastale Pärnumaal. Siis kutsus muuseum neid peatselt tagasi. Nüüd tuldi juba märksa suurema hulgaga ja Karmen tõi kaasa enda retsepti järgi valmistatud rullbiskviiti, mis maitses tee kõrvale sedavõrd hästi, et kodukondiiter teenis kõigi lauas istujate poolse heakskiidu valju plaksutamisega. Ei mäleta, et klubis oleks kedagi varem mõne hõrgutise eest sellise auavaldusega tänatud.
Kuidas minna metsa, mida sinna kaasa võtta ja kuidas lõpuks metsast rõõmsasti välja saada? Neile küsimustele oskas lihtsas arusaadavas keeles vastata Jana Ots, kelle ettekanne toimus vestluslaadses ringis, milles kõigil oli võimalus ka oma teadmisi ja kogemusi teistega jagada. Jana tõi kaasa seljakoti, mille sisu võis käega kaaludes hinnata umbes kolmele kilogrammile. Kaitseliidu õppustel on naiste kandam keskeltläbi paarkümmend kilogrammi. Lisaks koti sisule oli Janal kaasas mõni tarvilik raamat, mida soovitas lugeda.
Hakatuseks küsis Jana, kui kaua peab inimene ilma joomata ja söömata vastu? Üldiselt kehtivat kolmene reegel, mille põhjal inimene suudab veel elus püsida kolm minutit hingamata, kolm päeva joomata ja kolm nädalat söömata. Kuid arvestada tuleb veel temperatuuri taluvusega ja mitme muu asjaga.
Oluline on oskuslik kihiline rõivastus, teadis muuseumi juhataja Heidi Vellend ja küllap teadsid seda isiklike kogemuste põhjal teisedki. Siiski näitas Jana ette, kuidas võiks ennast riietada. Toitu võiks metsa minnes ka siis kaasa võtta, kui ei kavatseta väga pikaks ajaks minna. Joogipudel peab tingimata ühes olema. Kõike ei pakita seljakotti. Näiteks taskunuga ja lamp võiksid kindlatel põhjustel asetseda taskus. Termokile ei kaalu palju ja see võiks samuti kindlasti kaasas olla samamoodi nagu vihmakeep. Paremaks orienteerumiseks ei pea alati tingimata kaarti kaasas kandma, aga kompass võiks käepärast siiski olla. Kompassist võib abi olla ka ilma kaarti kasutamata, kui osatakse seda õigesti käsitleda. Kindlasti ei või unustada mobiili laadida ja seda veekindlalt kaela riputada. Tuletegemiseks peaks kaasas olema erinevad vahendid: tikud, tulepulk, välgumihkel ja muud. Ka tükike kuiva kasetohtu võiks kotis olla. Isegi kondoomidel ja tampoonidel võib olla mitmekülgne otstarve. Õpetlikke soovitusi oli palju, kuid esitatud loetelu ei asenda muidugi kasulike mõttevahetustega veedetud õhtupoolikut.
Seitsmeaastane Mirtel tõstis käe ja küsis targalt: kas lisaks ühele paarile jalanõudele peaks veel vahetusjalatseid ühes võtma. Jah, vastas Jana. Pikemal rännakul on hea vahepeal ka näiteks pläntusid kanda. Needki on tal kotis olnud.
Maret rääkis sellest, kui kopter on inimeste otsinguks õhku tõusnud. Kopteri müra on kaugele kuulda ja siis tuleb minna võimalikult avarale väljale, et puude võrastik ei varjaks ülevalt vaadet. Pimeduse saabudes on kopteri piloodile ka taskulambi valgusvihk suur luksus. Termokile takistab termokaamera nähtavust. Seepärast tuleks see kopterit kuuldes kehalt eemaldada.
Raamatutest pakkus Janale suurt huvi Asso Kommeri „Metsik rada“, mida soovitas teistelgi lugeda. Samuti “Ellujäämise käsiraamat”, mille autor on Peter Darman jt.
Urmas Saard