Tiit Tarlap on olnud läbinisti Sindi mees, Sindis sündinud, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja kogu elu Sindis elanud, aga ka Tšornobõli veteran, kõige selle taustal muidugi tunnustatud ulmekirjanik, kes pärast meie hulgast lahkumist väärib Mart Lõbu arvates kindlasti mälestuse jäädvustamist Sindi linna avalikus ruumis.
Pärnus Sillutise tänaval asuva Viimse Tee kabeli seinal heisatud leinalintidega sinimustvalge lipp teatas, et täna jäeti hüvasti nimeka eesti rahva pojaga.
Ärasaatmise teenistuse viis läbi Sindi gümnaasiumi vilistlane, Tiit Tarlapist seitse aastat noorem Taivo Luik, kes tegi kokkuvõtva tagasivaate vanema koolivenna elukäigule. Tiit sündis Sindi linnas, ema Liia ja isa Viktori peres. Tiidu lapsepõlv möödus koos isa ja ema ja isapoolsete vanavanematega ja kodulinna poistega asju ajades. Koolitarkust hakkas väike Tiit taga nõudma Sindi keskkoolis, mille lõpetas 1973. aastal. Oma klassis oli Tiit üks paremaid kirjamehi. Samuti oli Tiit tubli spordipoiss, kes tegeles nii sambo, maadluse, tõstmise, kui ka kulturismiga. Tiit kutsuti aega teenima tollasesse võõrarmeesse, teenistuspaigaks sai Mongoolia. Armeeteenistusest vabanedes asus ta õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Mingitel erinevatel põhjustel jäi ülikool lõpetamata. Koos isaga käis Tiit tööl maaparanduses Pihkva oblastis. Ta töötas ka Pärnu kutselises tuletõrjes. Koos teiste meestega tuli Tiidulgi minna Tšornobõli tuumajaama avarii tagajärgi likvideerima. Tagasi tulles leidis Tiit veel tööd paljudes asutustes, olles tubli töömees.
„Kahjuks elas Tiit enesesse ja tal pole peret ega järeltulijat. Suureks hobiks, kiindumuseks ja eneseväljenduseks oli raamatute kirjutamine. Põhiliselt avaldas Tiit ulmelisi teoseid, kirjutas ka Tšornobõlist ja ajalehtedesse. Tiit kuulus kirjanike liitu ja on saanud oma loomingu eest tunnustust ning preemiaid. Tiidul oli tugev vaimujõud,“ nimetas Luik peamist.
Lisaks mängis Tiit kitarri ja kirjutas laulusõnu. Kõik laulud olid elust enesest. Tiit võitles mehiselt temalt röövitud tervise eest, aga ikkagi seiskus tema süda ja elulõng katkes palju varem kui oleksime seda arvanud. Luik ütles, et alati jääb võimalus tuua talle lilleõis, süüdata küünal, võtta mõni Tiidu raamat ja avada oma mälestustes uusi ja uusi lehekülgi. „Need on mälestused, mis täna veel ei pruugi meenudagi.“ Ta soovitas juba täna õhtul süüdata koduaknal küünal, vaadata leeki ja meenutada mälestusväärseid hetki Tiiduga.
[pullquote]Tiidu lood pole üksnes põnevad, neil on ka tugev eetiline sõnum[/pullquote](:)kivisildnik ütles, et Tiit oli aus ja korralik inimene oma loomingus, peale selle ka väga kõva mees, kes kirjutas veelgi kõvematest meestest. Täna kordas (:)kivisildnik üle pea tosin aastat tagasi välja öeldud mõtet, et Tiidu lood pole üksnes põnevad, neil on ka tugev eetiline sõnum. Seepärast võinuks temast koguni Eesti president saada.
Järelhüüdes kirjutas Kalle Kaljuste, et Tiit oli väga hea laulu-, pilli- ja pullimees. „Tema kirjutatud laulusõnad olid kohe sellised hingekriipivad. Kui ta ise neid lugusid kitarri saatel oma kähiseva häälega esitas, võttis tihti kõhust õõnsaks.“
Aastaid Tiitu ja kirjaniku ema abistanud Mart Lõbu, kes nüüd sõbra teele saatis, pani peielauas CD-id mängima, et meenutada lahkunu muusikalist varasalve. Tiidul on valminud kolm CD plaati.
Pärast peielauda jalutas väike seltskond koos Mart Lõbuga Sindi vana kalmistu Pärnu jõe kõrge järsaku servale, et asetada Tiit Tarlapi hauatähis, küünlad ja lilled tema perekonna rahulasse, kus puhkavad ema, isa, vanaema, vanaisa. Urn jõuab järele mõned ajad hiljem.
Tänasest päevast jäi Mart Lõbu ettepanekuna korduvalt kõlama mõte, et Tiit Tarlap väärib oma kodulinnas kindlasti lisaks hauatähisele veel mingisugust mälestuse jäädvustamist. Olgu selleks mõnel pargiteel mälestuspink, mälestusehis või midagi muud.
Urmas Saard
Samal teemal:
Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües
Sindi kirjanik Tiit Tarlap kohtub rahvaga
Tere!
Palun jagage rahvaga tema muusikat.
Arkko