Kalev Vilgats: raamat „On lipurivis malevlaste viirud…“ annab ülevaate õpilasmaleva arenguloost Pärnumaal, aga kahtlematult on igal kunagisel malevlasel ja malevajuhil oma malevalugu, mida sõpradega vahva mäletada.
Eile esitles ajakirjanik ja ajaloolane Kalev Vilgats alles eelmise päeva õhtul trükikojast väljunud raamatut, millest saab ülevaate poolesaja aasta kestel Pärnumaal tegutsenud õpilasmalevast. Raamatu kirjutamise mõtte algataja ja teostaja on Vilgats, kes sai esimese malevas töötamise kogemuse 1983. a suvel. „See oli Muhu rühm, Saaremaa piirkonnas. Rühm pandi kokku Pärnu II keskkooli ja Kingissepa II keskkooli põhjal. Rühmakomandör oli Urmas Hännile. Ei osanud siis arvata, et temast saab pikkadeks aastateks minu kolleeg Pärnu Postimehes,“ jutustas Teatri kohvikusse kogunenud veerandsajale kunagisele malevlasele Vilgats, kes nüüd juba üle paarikümne aasta Pärnu lehes töötanud. 1987. a oli raamatu autor Pärnu õlletehase rühma komandör, „Kui õlletehase rühm lõpetas, lubasin endale, et kui edaspidi veel õpilasmalevat teha, siis vaid maarühmas. Veel kahel suvel oli võimalus endale antud sõna pidada,“ kirjutas Vilgats oma mälestustest.
„Mõned malevategijad ja malevlased nimetavad maleva alguseks 1966. a suve, kui 68 „kortšaaginlast“ läks Hiiumaale tööle. Aga ega midagi ei ole lahti, et keegi teine eelistab 17. veebruari 1967, kui malev juriidiliselt komsomoli keskkomitee büroo otsusega vormistati,“ selgitas Vilgats põhjust, miks Eesti Õpilasmalev (EÕM) kahel aastal oma 50. juubelit tähistab.
„Sellest saab varsti peaaegu kolm aastat, kui Mati Sutt, Valter Parve ja Katrin Uutsalu kuulsid, et mul on juba vanast ajast maleva raamatu tegemise mõte.“ Vilgatsil tekkis maleva vaimustus kohe esimesel töösuvel ja hakkas juba siis raamatule mõtlema. „Oot-oot, ma olen varsti 20 ja tahtsin kaante vahele lüüa. Kaante vahele panemise tahtmine on mul maast madalast sees olnud,“ rääkis mees, kellelt nüüdseks kuus raamatut valminud. Ta meenutas, et huvitaval kombel õpilasmaleva keskstaabis ettepanekuga nõustuti. Kujutati, et 20aastaseks saava maleva kohta valmistatakse mingi supper entsüklopeediana. „Ma ei tea, mis oleks olnud tol ajal selle mõte. Aga läks niimoodi, et sügisel korjati mind Nõukogude Armeesse. Kaks aastat hiljem oli maleva 20. sünnipäev peetud, lumi sulanud, ja raamatut ka ei olnud ja ega enam sellest väga juttugi ei olnud. Öeldi, me võime ju 25. aastapäevaks midagi teha,“ rääkis Vilgats, kes tahtnuks tookord võtta malevast kirjutamise südameasjaks. Ta soovis seda teha ajalooteaduskonnas. „Sellepeale ütlesid dekanaadid, et teema pole ajalugu. Lähiajalugu tol ajal ei tuntud ja 20aastased asjad ei olnud üldse ajalugu. Asi jäi seisma.“
[pullquote]Kui ma olin esimesed 15 mahukat arhivaani läbi töötanud, sain tulemuseks 10 rida Pärnumaa kohta.[/pullquote]Nüüd on valminud raamat väga ammuse mõtte edasiarendus, ütles Vilgats. Ta kirjeldas kaevumisest rahvusarhiivi, kus õpilasmaleva materjalid on küll kuidagi süstematiseeritud, aga sisuline kord siiski puuduvat. „Kui ma olin esimesed 15 mahukat arhivaani läbi töötanud, sain tulemuseks 10 rida Pärnumaa kohta. Mõtlesin, et niimoodi jäängi aegade lõpuni kirjutama. Kui võtad ühe arhivaani Pärnu muuseumisse saatmiseks, maksad terve euro. Teine variant oleks olnud sõita laupäeva hommikuti Tallinnasse Madara tänava uurimissaali ja künda seal ninaga kella kolmeni.“ Siis tekkis mõte vaadata läbi Pärnu lehed. Paljude kümnendite lõikes oli suhtumine õpilasmalevatesse päris erinev. „Kajastused väga imelikud ja lünklikud. Tavaliselt üks suurem kajastus aastas, kui keegi partei töötajatest käis koos piirkonna komandöriga rühmi inspekteerimas.“
„Kaheksakümnendatel tulid juba punti koolinoored, kes tahtsid minna õppima ajakirjandust. Praktikantidele anti kajastada maleva tegemisi. Ülevaated olid juba enamvähem rahuldavad. Siis jälle natuke tühikut ja ’94st läks kajastus taas lehes täie hooga käima,“ kirjeldas Vilgats materjalide leidmise raskusi.
Kui autor artiklite kogumisega ühele poolele sai, mõistis ta korraga inimfaktori sisse toomise vajadust. „Mati koostas nimekirja maleva tegijatest, kellega võiks rääkida ja paluda inimestel ise kirjutada. Oli neid, kes kirjutasid või kellega ma ise rääkisin. Sain ridamisi väga vingeid pärleid, toredaid meenutusi. Raamat valmis põhimõtteliselt suve keskel.“ Vilgats rääkis, et võib selliseid ajaloolisi raamatuid kokku panna, aga temast polevat raha otsijat.
Nõu ja jõuga tuli appi Mati Sutt. „Minu poolest oleks võinud käsikiri sattuda muuseumisse paremaid aegu ootama. Aga Mati viis asjaajamise kuni trükkimiseni. Kõige suurem tänu sulle! Samas tänan kõiki neidki, kes panustasid oma juttude ja fotodega,“ jäi Vilgats iseenda panuse osas äärmiselt tagasihoidlikuks.
Vanadele malevlastele esitasid aegumatuid malevalaule Rääma kooli õpilased, keda juhendas Grete Tammalu.
Lõpetuseks lõik raamatu algusest: „Pärnumaal malevat teinud ja tegevad inimesed on pigem seda meelt, et „õmmi“ sisuline sünnipäev on 1966. aasta ning järgmisel aastal vormistati see formaalselt. 50 aastat õpilasmalevat Pärnumaal tähendab seda, et esimestest malevlastest on saanud vanaemad-vanaisad. EÕM tähendab 50 aastat tööd ja meelelahutust täis suvesid, uusi sõpru, töökogemusi, oma teenitud taskuraha, mälestusi.“
Urmas Saard
Samal teemal:
