Kurgjal lihviti kivisid ja küpsetati leiba

Tänane Särghaua õppekeskuse ja C. R. Jakobsoni talumuuseumi külastus oli preemiareis kõigile neile õpilastele, kelle abil viidi edukalt läbi 9. novembril toimunud Sindi gümnaasiumi seitsmes õpilaskonverents „Andrew Winter – sintlasest maailmakuulsa meremaalija lugu“.

Kurgjal Foto Urmas Saard
Kurgjal. Foto: Urmas Saard

Väljasõit Vändra valda polnud üksnes tavalisele koolipäevale vaheldust pakkuv tegevusetu ajaviide. Mitme tunni pikkust ajakava täitis meelelahutuslik käeline tegevus erinevates õpikodades.

Esmalt peatuti Kurgja talumuuseumi naabruses asuvas TTÜ Geoloogia Instituudi Särghaua välibaasis, mis asub kultuurilooliselt huvitava ajalooga endisel talukohal. Särgava talus on karjapoisi põlve saanud tunda Johann Voldemar Jannsen, hiljem samas kohas peatunud Fridebert Tuglas ja Ernst Peterson Särgava. Korduvalt on talu külastanud Konstantin Päts.

Tänaseid külalisi võttis vastu doktorikraadiga geoloogia teadur Maris Rattas, kellelt saadi teada, et möödunud sajandi alguses oli talukoht Pärnumaal üks edukamaid. Paraku 1949. aastal Särgava pererahvas küüditati Venemaale ja majandamise võttis üle Vändra kolhoos. Nüüd asub samas paigas geoloogia instituudi välibaas, mille peamiseks funktsiooniks on kujunenud kivimiproovide hoiustamine ja esmane uurimine.

Pikalt Rattas õuel ei rääkinud ja juhatas külalised jahedast õhust sooja töötuppa, kus kõiki lubati tööpinkide juurde kivisid lihvima. Järgnevalt astuti sisse muuseumi ruumidesse, kus hoitakse viit tuhandet kivimiproovi. Kolmandana uudistati fossiilseid kivimeid ja vaadeldi kivistumiste struktuuri läbi mikroskoobi.

Ain Keerup, Sindi gümnaasiumi direktor, kõrvuti õpilastega käsitööd harjutamas Foto Urmas Saard
Ain Keerup, Sindi gümnaasiumi direktor, kõrvuti õpilastega käsitööd harjutamas. Foto: Urmas Saard

Jakobsoni talumuuseumi juures ootas õpilaste saabumist museaalse osakonna juhataja Margit Kadak. Kõigepealt tutvuti leivateoga. Suure köetud ahju ees toimetas Aino Kiltsmann. Õpilased said oma kätega voolida tainast jõuludeaegset leivasiga. Seniks, kui leivasiga ahjus küpses, liiguti edasi.

Järgmises hoones asus käsitöötuba. Aednik ja pedagoog Inge Sipelga juhendamisel valmistati värvilist paela, tammetõru kübaraid ja säravat puru kasutades pisikesed jõulumeened.

Siis jõudis kätte lõunatund. Toiduks pandi lauale sealiha, kartulipudru ja hapukapsas. Tee kõrvale hammustati karaskit. Margit jutustas jõuluaegsetest kommetest ja toitudest. Rahvakalendri järgi algab jõuluaeg Tooma päevaga, 21. detsembril. Verivorstid on uuema aja toit. Päris vanasti keedeti valget tanguvorsti.

Ootamatult avanes ruumi ühes otsas uks pauguga pärani ja sisse kargas jõulusokk. Tal oli mõistatusi ja muidu küsimisi. Hästi vastanutele poetas ta pihku midagi head ja väga heade vastuste eest tegi ka pika pai. Ega kõigile lihtsatele küsimustele polnudki väga lihtne vastata, aga nutikaid vastajaid oli siiski päris palju.

Margit Kadak Kurgjal Foto Urmas Saard
Margit Kadak Kurgjal. Foto: Urmas Saard

Lauast tõusmise järel pani jõulusokk õpilaste kehalised võimed proovile. Abivahendiks oli tal käepärast hobuse loog, mille toetas vastu põrandat. Margit ja jõulusokk hoidsid looga kindlalt püsti . Õpilastele tehti ülesandeks sellest selili jalad ees ja tagumikku põrandaga kokkupuutesse viimata läbi pugeda. Päris saamatuid polnud ühtegi, kuigi mõni pidi pisut selleks rohkem vaeva nägema. Oli neidki, kelle jaoks polnud sooritus üldse mingi küsimus.

Õpiti mitmeid teisigi vigureid tegema. Kui mänguhoog väga suureks läks, jättis jõulusokk ootamatult külalised omapäi ja kadunud ta oligi. Helgi Nurm on jõulusoku mängimisest vabal ajal hoopiski talumuuseumi lauda perenaine. Käidi ka loomalaudas, kus elasid lambad ja lehmad. Mõnegi looma puhul võis aimata järglaste ootust.

Enne lahkumist astuti veelkord Aino juurest läbi. Vahepeal olid leivasead küpseks saanud ja need, tublid, kes esimestena tainast vormisid, võisid küpsed leivad tasuta koju kaasa viia. Et õnn majast välja ei kõnniks, selleks manitses Aino õigetpidi leiba lauale asetama.

Urmas Saard