August ja september on tavaliselt kuud, mil inimene avastab kuuri, pööningu või aida katuse alt hiiglasliku vapsikupesa, mille ümber tiirlevad triibulised hiidherilased.
Maal kohtame vapsikut paraja põrinaga nii õues kui ka esikusse lendamas. Vahel nimetatakse vapsikut ekslikult vaablaseks. Seda lugu ärgitas kirjutama naaberpere kuldnokapuuri asutamine oma pesaks. Pesas võib olla kuni 2000 isendit. Oma kasulikkuse poolest on vapsik Soomes ja Rootsis kaitse all ning paljudes riikides punases raamatus. Tunnis püüab vapsik viis kärbest, toitub taimemahlast ja nektarist, lehetäide eritistest. Energiat saab saare, sireli ja pärna mahladest. Nende puude juures kuuleme õhtuti vapsikute suminat. Omavahel ei saa läbi mesilased ja vapsikud. Astel on ohtlik neile inimestele, kel tundlikkus mesilasmürgi suhtes. Vapsikumürk alandab vererõhku.
Toiduvarud ja suvesooja hulk iseloomustavad pesa suurust. Inimestelt on näiteid päris suurtest pesadest sel aastal. Pesamaterjal on paberisarnane, seda näitab pesa välisvaatlus. Vapsikuid võib nimetada paberi leiutajateks. Lõugade abil peenestab ta puutükikesed vedelaks massiks. Puitpindadelt kraabitud pindmine puidukiht niisutatakse ja pressitakse õhukese lehena pesakatteks.
Novembris vastsed ja töölised hukkuvad, kuninganna jääb üle talve. Kevadel teeb kuninganna pesa, muneb munad, mida võib olla kuni 400 tükki, pojad (töölised) kooruvad nelja nädala pärast. Nii algab vapsikute töösuvi. Tegelikult on vapsik teadlaste arvates vanade metsade putukas, kes kasutab ära puu õõnsusi. Veel vapsiku mürgist, mis on mõeldud saakputukate uimastamiseks. Vapsik saab ka korduvalt nõelata, erinevalt mesilasest. Antud näite korral lehelugejaile on kuldnoka pesakast „peitunud“ tundmatuseni, seda pesa järgmisel aastal ei asustata. Hea võimalus jälgida putuka elukombeid oma ümbruskonnas olgu selleks Vigala või Märjamaa.
Jaan Viska