Juba mõnda aega on Pärnu Vana turu kilehall maas. Püsti on üksnes kolme tänava äärsed puitseinad, aga ka mitte täielikult. Karja ja Hõbeda tänava nurgal töötab ehitust segamata isegi Kalamajaka kohvik. Seal, kus Karja tänava poolsel küljel üksnes sein nagu plankaed ehitust varjab, saab läbi klaasuste piiluda ka uue turuhoone nulltsükli rajamist.
Ehitust piiravate tarade külge kinnitatud viidad juhatavad väliturule. Kuid turg algab otse Karja tänava kõnnitee servast. Lettidel müüakse laias valikus voodipesu. Paari varikatuse all on saadaval saunavihad. Kasevihad lõhnavad meeldivalt, aga on ka tammelehtedest vihtasid.
Väliturul on rahvast murdu: nii kauplejaid kui ostjaid. Seda vaatamata tööpäeva ennelõunasele ajale. „Mis seal imestada, on ju turu kõrghooaeg,“ kehitab üks müüja õlgu. Muidugi on tal õigus. Mees annab proovida värskelt vekitud kurgi. Väga maitsev. Sama maitsvad on päev, kaks ja kolm tagasi hapnema pandud kurgid vastasletis, mille taga vanem proua samuti väga lahke ja lubab enne ostu maitset hinnata. Värskelt hapendatud kurgi hind on kõikjal 6 eurot kilogramm.
Olen otsustanud enne oste turule ringi peale teha. Ring on päris suur, sest kaubaga täidetud lettide ridasid on märksa rohkem kui paar-kolm. Silma jäävad rukkililled. Nii lõikelilled kui suure juurikaga istikud on ühe hinnaga: 1 euro. Peale rukkilillede on muidugi valida veel väga suur valik taimi. Kuid jätan iluaianduse rohkem naise kujundada.
Ka värsket kartulit saab kilohinnaga 1 euro eest. Aga need on imepisikesed. Nimetatakse vist ka seakartuliks, aga alles mõned päevad tagasi sõin neid hea isuga. Müüja ütleb, et oskuslikult maitsestatult on nad hästi head. Täiesti kogetud jutt, mõtlen endamisi. Kuid kuulen samas, et täna ei pidavat inimesed nii hästi ostma kui eelmistel päevadel. Värsket kartulit on muidugi ka palju suuremaid. Vastavalt suurusele hinnaga 1,5 kuni 2,5 eurot.
Kukeseened, 15 eurot. Ilmselt mitte Pärnumaalt. „Ei,“ vastab müüja. Saan aru, et kusagilt Lõuna-Eestist. Kõikjal näeb maasikaid. Kirjad juures: Eesti, Põltsamaa, Mulgimaa, Tõrva. Talude nimetuste järgi saab aru, et maasikaid kasvab ka Pärnumaal, Audrus ja mujal lähemal. Nende järele olengi tulnud, et sügavkülma toormoosiks hakkida. Samast letist võtan ka pisut värsket kurki ja murran lubadust minna ringiga uuesti hapendatud kurkide juurde tagasi. Herned on 5 eurot, aga jätan ostu järgmisele turu külastamise päevale.
Üks rida on ajutisi, kuid eeskujuliku väljanägemisega putkasid. Silm peatub haagisel oleval külmletil. Ülestõstetud luugi kõrval olevad kirjad teatavad värskest ja soodsast kaubast. Tahvlilt loen: värske räim 1,60. Kergitan kulmu ja kahtlen, kas ikka veel leidub meres värsket räime. Saan tuttavalt kalurilt kohe täpsema selgituse. Tegelikult tuleb veel värsket räime Lätist, Manija juurest, Kihnust, Harjumaalt ja võibolla isegi Ida-Virust. Tõsi, näiteks Võiste kandis ja mõnel pool mujal on püük tänavuseks läbi. Seega, usaldagem kauplejaid. Koha tükid maksavad 14 ja filee 16 eurot. Praetud koha on üks minu lemmikroogadest.
Ahvatlevalt mõjuvad sarapuupähklid, 4 eurot. Need on muidugi eelmise aasta saak, sest pähkel saavutab täissuuruse alles lõikuskuu alguses ja küpseb mihklikuu keskpaigaks. Ühel letil jään pikemalt vaatama mett. Juuresolev kiri selgitab, et mesi on kogutud metsamaa ja rabataimedelt. Turg on lõputult rikkalik. Leian, et turgu tasub sageda regulaarsusega külastada. Turg on midagi sootuks teist kui vana turuhoone asemele kerkiv järjekordne suure kontserni müügiketi kaubahall.
Urmas Saard