President Toomas Hendrik Ilves kirjutas eile alla otsusele anda Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva eel meie riigi teenetemärgid tänuks inimestele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti paremaks. Teiste hulgas tunnustab Eesti riik Valgetähe teenetemärgiga nõtke mõttega ajakirjanikku, publitsisti, luuletajat, Pärnu Postimehe arvamustoimetuse juhatajat Kaupo Meielit, kelle töö ja loominguline kirg on rikastanud meie meediapilti.
Presidendi kantselei ametlik teadaanne kõlab ülimalt vägevalt. Kahtlematult oled selle au auga välja teeninud. Kuidas jaksasid eilse päeva õnnitluste tulva all üle elada?
Kaupo: Mis siin salata, õnnitlusi sain tõesti väga palju ja et olen loomuldasa pigem tagasihoidlik inimene ja tagaplaanil toimetaja, siis olin päeva lõppedes heas mõttes päris kurnatud.
Kas oled jälile saanud, mis sinu senises tegevuses on presidendile ja Eesti riigile kõige meelepärasem olnud?
Kaupo: Raske öelda, kuid esile toodi minu tegevust nii ajakirjanikuna ehk minu põhitööd Pärnu Postimehes, luuletajana ning publitsistina, mis hõlmab kirjanduskriitikat, mida kirjutan pea kõigile eesti kultuuriväljaannetele, samuti kommentaare Vikerraadios ja, miks mitte, minu säutse Twitteris ja laaste Facebookis. Lisaks töötan ETV saate Kirjandusministeerium juures, mis võibolla samuti väikse lisaväärtuse mu tagasihoidlikule isikule annab.
Kui varakult otsustasid oma elu jäägitult kirjanduse ja ajakirjandusega siduda? Mis võis olla peamine tõuge sellele teele asumisel? Kas kaalusid ka muid eneseteostamise võimalusi?
[pullquote]Töö on mõnus tubane, konti ei murra ja kui kirjutamine väsitab, siis loen ja kui lugemine väsitab, siis kirjutan[/pullquote]Kaupo: Ajakirjanduses olen tegev 1992. aastast alates, mil alustasin gümnaasiumiõpilasena tööd Pärnu nädalakirjas Kesknädal (mitte ajada segamini praeguse Kesknädalaga). Ester Vilgats ja Matti Vaga otsustasid mind ametlikult tööle võtta, sain tööraamatu, mille esimene sissekanne oligi: “0,5 kohaga ajakirjanik. Teismelise ängidest ja pungivaimust kantud luuletusi kirjutasin sel ajal muidugi päris palju ja lugeda olen armastanud juba lapsepõlvest alates. Ilukirjanduse panin aga enne sajandivahetust nö ootele ja naasin selle juurde alles 2006. aastal, kui kirjutasin debüütluuleraamatu “Polügrafisti käsiraamat”.
Vähehaaval siis kujuneski nõnda, et kirjutan ja loen jätkuvalt palju. Töö on mõnus tubane, konti ei murra ja kui kirjutamine väsitab, siis loen ja kui lugemine väsitab, siis kirjutan.
Kas miski peale kirjanduse ja põhitöö veel sind samaväärselt köidab?
Kaupo: Mind köidab minu perekond rohkem kui kirjandus ja põhitöö, aga samaväärselt kirjandusega köidab mind kokkamine. Teen süüa igal võimalikul ja võimatul juhul, proovin uusi retsepte, taasloon vanu, seiklen aasia ja itaalia kulinaarias, kõnelemata eesti rahvuskööögist. Ees ootab vastlapäev ja seega on hernesupi tegu niiöelda soolas. Hea hernesupi saladus on korralikud suitsukondid puljongi keetmiseks, porgandi ja sibula koos suitsupeekoniga läbipraadimine enne leeme lisamist ja majoraan. Head isu!
Tänan! Sulle head kokkamist!
*********************************************************************************************
Kaupo Meiel on neljakümnendasse eluaastasse jõudnud pärnakas, kes lõpetas Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja astus seejärel Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima.
Ajakirjanduses alustas tööd 1992. a ja Pärnu Postimehe toimetusse viis tööraamatu 1999. Lisaks Pärnu Postimehele kirjutab ta arvamuslugusid, kirjandusarvustusi ja muud publitsistikat väljaannetele Postimees, Sirp, Vikerkaar, Looming, Estonian Literary Magazine, Idee jt.
Eesti Kirjanike Liidu liige on ta aastast 2008. Kabli “Päikeseloojangu Festivalil” on Meiel läbi viinud “Kosmonautika kirjandusõhtuid” alates aastast 2011.
Alates 2012. aastast tegutseb ERR telesaate „Kirjandusministeerium“ konsultant-toimetajana. Alates 2013. aastast kirjutab ja esitab päevakommentaare Vikerraadio saates “Uudis+”.
2014. aastal pälvis Meiel Eesti kultuurkapitali nõukogu kultuuripärli tiitli.
Urmas Saard