Kava järgi pidanuks eile Pärnu Väärikate ülikooli auditooriumile tutvustama teatrit ja selle tehnilisi võimalusi Roland Leesment, kes Endlas pärast 25 aastat tööd teatrijuhi asetäitjana istus mullu aprillis direktori toolile. Leesmenti asemel kõneles Endla peanäitejuht Ingomar Vihmar, kes algse plaani kohaselt asus alles oma esinemisjärje ootel. Vihmar püüdis selgitada draamat elus ja teatris.
Tutvus lavastajaga
Mullu veebruari keskpaigas Endlas tööd alustanud Ingomar Vihmar tähistas järgmise kuu viimasel päeval oma 45. sünnipäeva. Seega juba piisavalt palju kogemusi selja taga, et rääkida eakamale kuulajaskonnale draamast nii mängulisest küljest kui päris elus. Pärnusse tulles ei olnud ta pärnakatele tundmatu: aastal 2010 lavastas “Külmale maale”, 2007 komöödia “Kokkola”, 2001 Feliks Küti, Ivar Põllu ja Genialistidega muusikali “Hea lugu”.
Ugalas koos töötamise kogemuse põhjal ei pea näitleja Hilje Murel teda tormakalt ambitsioonikaks. Mees tegeleb rahulikult omasoodu. Murel nimetab Vihmarit hästi vaikseks lavastajaks, kuigi muidu olevat lavastajad palju jutukamad. „Ta on rahulikult suunav, aga alati õigel teel. Temaga on hea koos eesmärgi poole minna, sest jaksab sind järele oodata.” Rahulikku omasoodu minekut võis aimata ka Tervise keskuses, kui ta seisis terve tunni päris liikumatult suure hulga terase tähelepanuga kuulajate ees. Enamiku osa esinemise ajast hoidis ta paremat kätt rinnal, vahelduseks ka vasakut või siis hetkeks mõlemaga žestikuleerides. Aga varmalt abivalmi mehena astus ootamatu abivajaduse tõttu ka seitsmeks minutiks lavalt maha esimeste ridade pinkide vahele.
Ropendamine nörritab väärikasse ikka jõudnud teatrikülastajaid
„Tahaks rääkida sellest, mis teid huvitab,“ kordas Vihmar lavale naastes juba varem öeldut, et muuta esinemine enda ja rahva vahel mõtteid vahetavaks vestluseks.
Minuti mõtlemise järel esitaski Isabell Maripuu sõnaka inimesena üsna kriitiliselt sõnastatud küsimuse. Küsija on lapsepõlvest saadik pidanud teatrit kultuuriasutuseks. „See on koht, kus ma saan oma hingele mingit kosutust, leevendust, midagi huvitavat. Tänapäeval ma lihtsalt ei taha enam teatrisse minna. Andke andeks.“ Ta selgitas, et kuuleb lavalt pidevalt tagahoovides kasutatavat kõnepruuki ja sõnu, mida endast lugupidavad inimesed kaaslaste seas ei tarvita. Mis on lavalt kõlava kultuuritu sõnavalingu põhjus? Ta ei soovi seda koledat elu teatris näha. „Põhjendage, miks on see nii. Käisin Võrno ja Oja etendusel (toimetaja märkus: Hannes Võrno ja Peeter Oja road-show “Eesti 99”). Ma jäin lõpuni, tahtsin näha lõpuni. Kõik oli iiveldama ajav, ebameeldiv. Miks on teater seda teed läinud? Kas üksnes kommertslikel kaalutlustel?“
„Kahjuks ei ole ma Võrno ja Oja tükki näinud, aga ma vastan hea meelega ja tahan teha seda ausalt,“ vastas Vihmar. „Ma võiksin õigustada tegijaid, aga keskendun endale. Panen ennast sellesse situatsiooni. Tegelikult algab kõik teatrist, tekstist. Ei taha anda hinnangut ropendamisele. Ärge vihastage selle peale, mis nemad teevad.“ Saalist hõigati vahele: „Ma olen selle eest raha maksnud.“ Vihmar jätkas: „Meil on alati valikud. Aga oletame, et oleksite teatrisse mineku raha kulutanud muule, võinuks veelgi hullemat juhtuda. Olge tänulikud ja õnnelikud, et saate oma viha kusagil välja valada. Me ei saa alati valida olukordi, mis elus ette tuleb. Me puutume kokku inimeste ja olukordadega, mis meile ei meeldi. Me ei saa valida ette tulevaid asju, aga saame valida oma suhtumist.“
Enne etendust ei pea palderjani võtma
[pullquote]Kas tükke valitakse kassa sissetuleku järgi selleks, et noored tuleksid saali naerma siis kui mitte midagi naerda ei ole.[/pullquote]Järgmine saalis istuv daam tõusis püsti, kiitis esimest küsimust ja ütles, et auditoorium pole saanud arusaadavat vastust. „Asi ei ole selles, et peaksime teatrisse minnes ennast taltsutama ja enne etenduse algust palderjani võtma, et mitte laval toimuva pärast vihastada. Latt on lastud sedavõrd madalale, et noortel inimestel meeldib minna teatrisse ropendamist kuulama. Inimesed panevad ilusasti riidesse, teevad soengud ja lähevad teatrisse kultuurselt aega veetma, aga peavad taluma kaks tundi ropendamist. Asi ei ole minu vihas. Asi on selles, et teater võtab kavasse tükke, mille tase jääb ootustest tükk maad allapoole. Kas tükke valitakse kassa sissetuleku järgi selleks, et noored tuleksid saali naerma siis kui mitte midagi naerda ei ole. Mida rohkem ropendatakse, seda rohkem naerdakse. Miks teater on kasvanud nii inimvaenulikuks?“
Ei õigusta ega mõista hukka
Vihmar: „Küsimus on valesti adresseeritud. Mina ei ole teater. Ma olen eelkõige inimene. Kahes eelmises minu lavastatud näidendis ei ole ühtegi roppu sõna. Muidugi on teater kultuuriasutus. Teater on selles mõttes ikkagi absoluutselt süütu. Praegu käib jutt Kaur Kenderi ümber, millesse ma ei ole süvenenud. Me jäämegi vaidlema ja sellel vaidlusel ei ole absoluutselt mitte mingisugust mõtet, eksju. Kas teksti kirjutav kirjanik on mõrtsukas või ei ole? Kui kirjutad sulepeaga paberile, kas teed midagi halba? Kes keelab meid kirjutamast ja kui suur on see vabadus? Ma ei õigusta ja ma ei mõista hukka ja ma saan absoluutselt teist aru, kui teile ei meeldi. Mulle ka mingid asjad ei meeldi. Kui ma kogu aeg vihastan inimeste peale, kes mulle ei meeldi ja asjade peale, mis mulle ei meeldi, siis on meil õudsalt halb elada. Keelamise-käskimisega ei muuda mitte midagi. Maailma saab muuta iseenda muutmisega.“
“Tramm nimega Iha”
Mari Suurväli küsis: „Kui te valite lavastusi, millised on peamised eesmärgid?“ Suurväli pidas õigeks vältida vihastamist, sest sellega lõhutakse lihtsalt iseennast.
Vihmar vastas, et vihastamise õiguse pärast peab olema tänulik ja vihastamist ei saa ära keelata. „Iga loominguline inimene on vaba. Lavastajaid on palju ja ma ei saa Putini kombel öelda kuidas üks või teine lavastaja peaks lavastama. Ma saan suunata, aga mitte käskida inimest tegema näitemängu, mida ta ei taha teha. Mulle endale ei ole tõesti vaja mitte ühtegi roppu sõna. Kellel on see tõemonopol, kes ütleb mis hea, mis halb?“
Mullu 31. oktoobril avas Endla järjekordse hooaja Vihmari lavastatud Tennessee Williamsi näidendiga “Tramm nimega Iha”. Ta selgitas valikut. „Pearollis Blanche tuleb oma õe juurde elama, mingis mõttes nagu parasiit, kes mõneti lõhub seda perekonda. Tahan öelda, et igal inimesel on õigus olla selline nagu ta tahab – ilma kartuseta sellepärast hullumajja sattuda või saada isoleeritud ühiskonnast. Draamas ei ole ühtegi head või halba tegelast, nagu ka inimeste päris elus. Ei saa ka siin saalis teid eraldi lahterdada heaks või halvaks. Meis kõigis on kõike. Minul on lavastuses õigus anda igale tegelasele selline elu nagu ta tegelikult on. Kui ei oleks hirmu ja viha, siis ei tekiks draamat. Siis ei oleks ka draama kirjanikke, ei oleks ropendamist, ei oleks mitte midagi.
Lõpuks huvituti eelseisvast repertuaarist
„Lähengi siit otse Küüni proovi tegema. Olen lavastaja ja muusikaline kujundaja soomlase Ralf Langbacka lavastuses „Olga, Irina ja mina“. Praegu on Langbacka 83-aastane, aga lubas ka ise esietendusele tulla. Enam ta ei lavasta, aga tegi seda siiski veel 3-4 aastat tagasi. Ta on ka Eestis lavastanud. Minu mäletamist mööda ’80-ndatel Estonias G. Verdi ooperit “Othello”. „Olga, Irina ja mina“ kirjutas ’90-ndail ja on seda ise lavastanud. Esimest korda lavastati Helsingi rootsi teatris, nüüd on Pärnus sama tüki teine lavastus.“ Tragikomöödia, mida võib nimetada ka olmedraamaks, tuleb vaatajate ette juba järgmisel kuul.
Ülev Aaloe tõlgitud loos osalevad Carmen Mikiver, Kleer Maibaum-Vihmar Kadri Adamson ja Jaan Rekkor. „Selles tükis ei ropendata (naer ja plaksutamine saalis). Lugu räägib kolmest naisest. Õhtu edenedes selgub, et kõik pole alati nii tore olnud nagu alguses jutustati, ilmsiks tulevad saladused. Aga kõik lõpeb väga hästi. Lõpeb nagu Anton Tšehhovi „Kolm õde“. Näidendis on Tšehhovist üsna palju, lihtne jutustus nagu meist endist. Tegelikult on see rootsi näidend, mis tõlgitud Eesti oludesse. Meie näitemängu järgi leiab tegevus aset Pärnus. Keegi ei vihja otseselt Pärnule, aga vaataja saab aru, et sündmustik toimub Eestis.”
Urmas Saard