Sügisel võis kuulda head uudist, et kevadel kaheksa harrastussportlase poolt ellu kutsutud heategevusprojekt “Heategevusjooks 2015″ kogus SA TÜ Kliinikumi Lastefondile 2503 euro suuruse annetuse, millega toetatakse haruldase Otahara sündroomiga viieaastast Kellit.
Aktsiooni raames läbisid kaheksa noort jooksuhuvilist Selveri linnajooksu sarja samal ajal pisikesele Kellile annetusi kogudes ja tema abistamise vajaduse sõnumit levitades. Lisaks rahakogumisele sooviti algatusega juhtida avalikkuse tähelepanu haruldaste haigustega lastele ning nende vajadustele. Heategevusjooksu üks ellukutsujatest Siim Schvede pidas ettevõtmist igati õnnestunuks ja lootis väga, et kogutud rahast on Kellile abi.
[pullquote]Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud[/pullquote]Täna kirjutab Kelli ema oma facebooki seinal, et väidetavalt on riigi uut abivahendite süsteemi ette valmistatud 3 aastat, aga allkirja vastavale määrusele andis sotsiaalminister 21. detsembril, kehtima hakkas 01.01.2016. „Tore on ju kui ametnikud oma palga välja teenivad, aga miks uuest määrusest tehti koolitus ainult valitud seltskonnale detsembri lõpus. Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud.“
Järgnevalt kirjutab ta, et kogu selle jandi juures pidi kõik lihtsamaks minema. „Kust otsast armas seaduse looja? Uue määruse põhjal peaksime me nii abivahendi rentimiseks või ostuks hakkama võtma erinevatest Eesti otstest hinnapakkumisi. Mis see piltlikult tähendab? Võtan meilitsi hinnapakkumise. Enne oleme perearsti üürikesest ajast Word’i tabelist leidnud ka vastava ISO koodi ja saanud siis arstitõendi, et meil on ikka seda vaja ja reh.plaanis on ka asi kirjas ja kui ei ole, on tehtud reh.plaani muudatus koos põhjendusega. Siis selgub, et seda toodet veel polegi Eestis või seda alles toodetakse. Kui oled jah sõna öelnud, siis tellitakse, sest abivahendid on kallid ja ettevõtjad ei saa lubada kalleid asju oma lattu.“
Edasi kirjeldab ta vaevarikast asjaajamise kulgu. Tarbevahendi kõlblikust lapse jaoks saab hakata proovima alles toote kohale jõudmisel. Enamikel juhtudel tuleb laps pakkida autosse ja ettevõttesse kohale sõita. Võib selguda, et tegelikult toode ikkagi ei sobi. Siis alustatakse uut kadalippu. „Valime kallima, aga sellel on piirhind ees ja asub hoopis kolmandas Eesti otsas. Tore, pole hullu, eesti ema on kange, pakib taas lapse autosse. Töölkäiva ema tööandja juba kirtsutab nina ja teeb märkusi, et kui nii edasi läheb, siis tuleks ikka teine töökoht otsida.“
[pullquote]kui meie eriline näiteks 8 aastat täis ei vea, siis teda nagu polekski lapsena olemas olnud ja kunagi vanaks jäädes seda last pensioni juurde ei arvestata[/pullquote]Küsides ministeeriumi ametnikult, millise ressursi eest kõike seda rallit teha, kui netist kogu infot kätte ei saa ja tuleb kohale sõita, saavat imekiire vastuse: meie riigis on raske, aga sügava puudega lisakulude katteks summa 80.55 täiesti olemas. Küsitakse, kas sellest siis ei piisagi? „Mis ma kostan. Alati saab ja võib paremini ja ei viriseta. Aga kui laste arvelt auke lappima hakatakse, siis ajab tigedaks küll. Niigi on nii, et kui meie eriline näiteks 8 aastat täis ei vea, siis teda nagu polekski lapsena olemas olnud ja kunagi vanaks jäädes seda last pensioni juurde ei arvestata.“
Urmas Saard