Minnie jõudis tänagi esimesena minu koduukse trepile ja ootas avamist, et teha harjumuspäraselt lühivisiiti. Muidugi ei tea tema midagi pühade tähendusest, aga teineteisele silma vaadates mõtlesin täna viivuks väga tõsises enesesse süvenemises jõuludele, Minniele ja endale…
Minnie on juba aastaid olnud meie kodus kõige sagedasem külaline. Ta on alati oodatud. Kui mingil juhul jääb mitu päeva vahele, tunneme puudust ja hakkame põhjuse vastu huvi tundma. Minnie elab suurepärases kodus ja ei pea kunagi millegist puudust tundma. Tal on ka piisavalt vabadust ise otsustada, kas olla üksinda, veeta aega omade seltsis, jalutada õuel, vahel ka pisut kaugemal, või astuda viivuks naabrite juurde sisse, mõnikord pikemaltki.
Perenaisele on Minnie ema teada. Isa kahjuks ei tea. Tegemist on kas metsa viidud või ise metsa eksinud kassiga, kes leidjate poolt uuesti kodustati, oskab perenaine jutustada „punase“ sõbra elu algusaegadest. Punane on üksnes geneetilise sümboli üldistav kirjeldus. Päris täpselt ei oskagi värvust määratleda. Olenevalt valguse hulgast tundub olevat valdavalt punakatkollast või apelsinioranži, kohati koguni iiriskompveki värvust. Valitseva arvamuse kohaselt olevat Minnie taoliste iseloom üldjuhul võrreldav sama armsa soojusega nagu nende leegitsev värvuski.
Puudub isiklik kogemus, kui palju teaduslikku põhjendatust sisaldab väide kasside nurrumise võnkesageduse piirkonnas toimiva ravimõju kohta, aga kahtlematult tekitab Minnie silituste saatel kuuldele lastud nurrumine seletamatut rahustavat tunnet.
Kuid nauditavatest emotsionaalsetest kohtumistest lummab Minnie palju enam oma sünnipärase nutikusega, mida ei saa pidada hetke kapriisiks või juhuslikuks leidlikuseks, vaid eesmärgipäraseks tegevuseks. Mitte kuidagi ei saa unustada umbes viie aasta tagust usalduslikku teineteise tundma õppimist. Tollest korrast pidin tunnistama, et Minnie ootus ületas siis mäe kõrguselt minu raudsel loogikal põhineva mõtlemisvõime. Minnie pidi veetma mõned päevad ilma pererahva hooleta ja naabrinaine palus vaadata, et sõber oleks toidetud ning pääseks õhtul oma koju puhkama. Seda kõike püüdsingi teha. Sai süüa, juua, ja tuppa pandud. Vältimaks kiusatust minna üksinduse peletamiseks öösel ringi uitama, sulgesin erilise püüdlikusega aknad nõnda, et nii alumised kui ülemised haagid said kõvasti kinni pandud. Jätsin Minnie rahuliku meelega oma õhtuste toimetamiste juurde ja läksin ise koju teki alla.
[pullquote]Sõbrake üritas mööda 3 mm jämedust traati asuda tasakaaluharjutusi sooritama[/pullquote]Kesköötunnil kuulsin kassi kaebliku näugumist akna taga, küüntega aknapleki kraapimist ja kobistamist vastu klaasi. Peale Minnie ei tundnud isiklikult teisi kasse ja ei pööranud kohe kummalisele tegevusele tähelepanu, lootes võõra minema kõndimisele. Aga uni oli rikutud, ajasin ennast vastu tahtmist jalule, et piiluda kardina taha. Imestus oli jahmatav, kui nägin sisselaskmist ootamas Minniet, kelle olin enda teada korralikult ööseks lukustanud. Muidugi üllatas oskus aknahaagid lahti muukida, aga palju enam rabas Minnie otsus mitte minna ööpeale hulkuma, vaid soov veeta öö heade inimeste seltsis. Avasin ukse, mitte akna, ja täiendavat kutset ootamata lipsas Minnie tuppa. Varsti nurrus ta jalutsis rahulikku und hommikuni, kuni asusime taas iga üks oma askeldamiste juurde.
Mitte ainult nutikus ja igatsus pole Minnie geenidesse kodeeritud. Meediatäht sai temast pärast 2011. aasta jaanipäeva, kui sõbrake üritas mööda 3 mm jämedust traati asuda tasakaaluharjutusi sooritama. Aia metallpostide vahe on umbes 3 meetrit ja selliseid vahemikke kaugelt rohkem kui üks. On jäänud siiani mõistatuseks, miks ta otsustas nii keeruka ülesande ette võtta? Aga ta tuli sellega eksimatult toime. Kirjutasin tookord Maalehe uudistes, et kassid turnivad pidevalt kusagil aialippidel või rõhtlattidel, millel vähemalt pool päkalaiust siledat pinda jalge all. Selle üle ei imestaks keegi, aga kõndida peenel metalltraadil, millesse küüned ei haaku!
Kommentaariumis küsis lugeja: „ Mis vägi küll teda mugavalt maapinnalt üles ajas? Kas Minnie on mõne tsirkusekassi järeltulija?“ Perenaine vastas, et küsimus jääb igaveseks vastuseta. „Aga mis teda sinna ajas … nooruse uljus ja uudishimu ilmselt, et kas saab või ei saa.“
Urmas Saard