Pärnu Briti päevade tegevuses kaasa löönud Sindi keskendus põhiliselt Charles Lutvidge Dodgson’i 150-aasta vanusele lasteraamatule, saareriigi muusikale, tantsule ja muidugi Ühendkuningriigi suursaadiku Sindi gümnaasiumi külastamisele. Allpool 15. oktoobri maratonülevaade tegusa väikelinna ettevõtmistest.
Christopher Bruce Holtby on meeldivalt köitva loomuga isiksus
Aeg oli pisut üle keskhommiku tiksunud, kui Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi suursaadik Christopher Bruce Holtby Sindi koolimaja nurga tagant nähtavale ilmus ja reipal kiirsammul üksinda üle õue astus. Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup ja inglise keele õpetaja Silva Sikk tervitasid ja kätlesid oodatud külalist paraaduksel, esimesed laused vahetati eesti keeles. Kooli raamatukogus tervitas auväärset külalist Sindi linnapea Marko Šorin ja seejärel toimus kõigi nelja vaheline lühike tutvumisvestlus kohvilauas.
Käesoleval nädalal võõrustas Sindi gümnaasium Erasmus+ projektis osalevaid nelja riigi esindajaid ja seepärast kogunesid ühes vanemate klasside õpilastega kooli aulasse ka Türgi, Itaalia, Belgia, Poola õpetajad, et kuulata Ühendkuningriigi suursaadiku loengut „Mida tähendavad britid sinu jaoks“. Tempokalt, kuid hõlpsasti mõistetavalt ja kerge naljaga vürtsitatud esinemine elavdas kiiresti kuulajate tähelepanu. Täiendavad küsimused ilmestasid erilist huvi suursaadiku isiku ja brittide eduloo vastu laiemas plaanis. Väga heasüdamliku naeru manas Christopher Bruce Holtby terve auditooriumi näole, kui vastas Karl Kivila uudistamisele. Õpilane küsis, kuidas suursaadik tundis ennast pärast hiljutist Suurbritannia ragbi meeskonna kaotust Austraaliale? Saadik vastas ausameelselt, et nuttis kaks tundi. Aga oli ka tõsisemaid küsimusi ja vastusedki saadi sel juhul vastavalt asjast huvitatute ootustele.
Suursaadik kutsus isiklikult bibliograafi pidulikule vastuvõtule
Christopher Bruce Holtby nauditavale esinemisele järgnes veel teinegi suurepäraselt õnnestunud esinemine, mis vaimustas Briti suursaadikut sedavõrd, et soovis õppepäeval kasutatud huvitavate materjalidega stendi näidata juba järgmisel päeval toimuval suursaadiku vastuvõtul. Sindi gümnaasiumi raamatukoguhoidja, bibliograaf, Imbi Jalakas jutustas brittide tee joomise tavade väljakujunemisest ja tähtpäevast, millega tähistatakse raamatu „Alice Imedemaal“ ilmumise 150 aasta möödumist. Raamatu kirjutajat teatakse paremini Lewis Carrolli nime järgi, kuid Oxfordi ülikooli õppejõuna oli tema kodanikunimi hoopis Charles Ludwidge Dodgson. Stendil nägid kuulajad ka tõelise Alice fotot, kelle kodanikunimi oli Alice Liddel. Tee kultuurist rääkides oli huvitav kuulata ja näha pilte ka lausa äärmuseni mindud teekannudest. Eelmise sajandi keskpaigas vormiti teekannusid koguni WC pottidena.
Kuna suursaadikul ei õnnestunud üleöö stende oma vastuvõtule kaubelda, kutsus Christopher Bruce Holtby bibliograafi enda vastuvõtule, millest Jalakas oli loomulikult ääretult meelitatud ja tänulik.
Enne lahkumist paluti suursaadik koolisööklasse keha kinnitama. Christopher Bruce Holtby arvates polevat tema kooliajal nii maitsvat toitu pakutud.
Alice seikleb edasi 179-s keeles
„Alice Imedemaal“ lugudega jätkati Sindi Linnaraamatukogus, kus sellega tehti algust juba päevi varemgi. Raamatukogu direktor Ene Michelis ja lasteosakonna juhataja Rita Raudsepp lugesid katkeid 179-se keelde tõlgitud lasteraamatu esimesest peatükist. Michelis soovitas avada oktoobri kuu Tähekese täpselt keskpaigast, kus kirjutatakse sellest, et „Alice seikleb edasi“. Huvi suurendamiseks tsiteeris ta mõnda lõiku: „Kes vähegi lasteraamatute ja filmide vastu huvi tunneb, on tuttav ka Alice’iga – tüdrukuga, kes kukkus küülikuurgu ning sattus veidratesse seiklustesse.“ Raamat ise aga sai alguse ühelt seltskondlikult paadisõidult, kus olid kaasas ka 3 tüdrukut, üks neist Alice. Tema paluski paadisõidul kuuldud huupi pajatatud loo kaante vahele kirjutada. Kuulajate ees raamatukogu laual seisis püstises asendis tänavu viimati trükitud suures formaadis „Alice Imedemaal“, mille illustreeritud lehti oli Raudsepp eelnevalt lehitsenud. Muinasjutulises veetluses kuuldud pajatused muutusid hetkeks viirastuslikuks nägemuseks, nagu seisaks laual raamatu asemel elavana Alice ise.
Päris šotlase nägemine
[pullquote]Seda näiliselt nappi riiet võib keha ümber olla isegi 7 meetrit. Kellel huvi, võib täpsemalt näha ja kuulda veel ka täna õhtul Pärnu Nooruse Majas.[/pullquote]Viivuks eemaldusin Alice’i võlumaailmast, et juba mõne aja pärast taas kohtuda tema Imedemaa seiklustega. Sindi seltsimaja väikeses saalis istusid laudade taga briti ja šoti muusikast, tantsudest ja rõivastusest huvitatud inimesed.
Pärnu Briti päevade peamised eestvedajad Erika Jeret ja Roger Evans olid õhtu peamised aukülalised, kelle tulekut oodati korduvate piilumistega avatud uste suunas. Ja siis nad saabusidki. Roger jutustas, et ema poolt põlvneb ta Šoti mägismaa lääneosast. Ta tunnebki ennast eeskätt šotlasena, kes on nüüd juba pikemalt oma elu sidunud Eestimaa ja Sindiga, kus jagab ühist elu Erikaga. Šotlase ehtsust kinnitas ka väga pidulik rõivastus, millega ta rahvast vaimustas. Muidugi on selles riietuses kesksel kohal šoti kilt, mis esmanägemisel võib tunduda laiuselt kitsa riidega. Aga kui Erika sõrmed kadusid ühe voldi vahele ja saadi teada voltide paljusest, muutus kanga tegelik pikkus tõeliseks mälumängu küsimuseks. Seda näiliselt nappi riiet võib keha ümber olla isegi 7 meetrit. Roger rääkis pikalt ja põhjalikult rõivastuses muustki, kui ainult kiltist, aga selle ümberjutustamine kulutaks kirjaruumi lubamatult palju ja vääriks seetõttu täiesti eraldi loo kirjutamist. Kellel huvi, võib täpsemalt näha ja kuulda veel ka täna õhtul Pärnu Nooruse Majas.
Ülle Jantson ja Jaano Martin Ots musitseerisid ja esitasid briti muusikat, alustades XVI sajandi rahvalauludega. Vahelduseks mängis akordionit Priit Kask ja solistina esines Ilme Prenge.
Võlumaailma keskuses
Järgnevalt kandis uudishimu Sindi Avatud Noortekeskusesse, kus oli samuti väga pikalt Briti päevadeks valmistatud. Kohe uksest sisenedes ulatas keegi poistest mulle Briti lipu ja topsi võlujoogiga, mille väge kirjeldati alles vahetult pärast viimase tilga alla neelamist. Aga siis oli juba hilja teada saada, et järgmisel hetkel muutun tibatillukeseks… Lapsi oli palju ja Imedemaa vaatamisväärsuste keskel tundsingi ennast päris väikesena, kes alles asub avastama selle maailma salapärasust. Avatud oli näitus laste töödest „Alice Imedemaal“, sellele lisaks ,, Jaak Tomson – lilleseade demonstratsioon “Imedemaa imelilled”“, Lapsed joonistasid kasse ja pressisid need märkideks. Näitus Suurbritanniast koos Briti Nõukogu kingitud vihmavarjuga meenutas 2009. aastal sama institutsiooni eestvedamisel toimunud Tulevikulinna mängu. Hea on teada, et mõndagi laste unistustest ongi Sindis teoks saanud. Kusagil märkasin töötuba hiigelsuure leiva valmistamiseks, valmistati Briti lippe, Pärnu Kutsehariduskeskuse kokanduseriala tüdrukutega pidid küpsema imetoidud. Kõike oli korraga sedavõrd palju, et nii väikesele pinnale vanas raudteejaama hoones võis nähtud viisil kogu tervik ära mahtuda tõepoolest üksnes Imedemaa imepärastes oludes.
Aga Sindis võeti veelgi rohkem ette. Nägemata-kuulmata jäi Sindi muusikakooli ettevõtmine ja küllap oli märkamata tegemisi teisigi.
Urmas Saard