Substants on lihtsalt aine või ollus, levinuma arusaama kohaselt füüsiline ese. Piltidel olevad kohad paiknevad laiali Eestimaal: Suurupi, Tapa, Kurgja, Vääna, Rummu karjäär, Tuhala… Kohad ei ole määrava tähtsusega. Meile tuttavad igapäevased asjad on asetatud erinevatesse keskkondadesse. Piltidel kujutatu paremaks mõistmiseks peame mõtisklema asjade tähenduse üle. Võib-olla, millest meil puudub jääb, on vaatlusoskus, fantaasia. Seda kõike püütakse vaatlejas arendada.
Lüüli Suuk on näituse kohta öelnud: „Emulsioon koos põhimikuga moodustab filmi. Üks aine jäädvustab teist. Millise vormi ja tähenduse mateeria omandab, sõltub reaalsusest.”
Mida võis fotodel näha? Ühel neist oli maalitud südamed valgustatuna lisavalgusallikast, teisel mängukaardid segamini (ega elus ei teagi, millise kaardi võtad pakist), lestad vee alla jäänud vangla ehiste piiril; kingad, lilled bussipeatuse märgi all, tagurpidi kell sauna trepil, kindla tähendusega raamatud aknalaual, ilma objektiivita leitud fotoaparaat puu otsas.
Loodusfotograaf Arne Kiin oli selle fotonäituse soovitajaks Märjamaale. 120 mm filmile pildistatuna fotod on positiivideks suurendatuna sündinud Nõmme Noortemaja Fotoklubi pimikus. Suuk on 2009. aastast Nõmme Noortemaja Fotoklubi liige. Sealt sai alguse ka tema armastus traditsioonilise mustvalge fotoprotsessi vastu ningnäitusel olevad tööd on valminud sealses pimikus. Suuk tutvustas Nõmme fotoringide tööd: ringiliikmete käsutuses on korralik valgustehnika, arvutid valgustöötluse jaoks ja veel palju võimalusi.Raamatukogu juhataja Ede Talistu tänas Lüüli Suuki mälestusmeenega.
Eestimaal on käimas fotokuu. Raamatukogus liikudes meenus ka kooliaeg, kus sai pimikus pilte tehtud. Paljudele oli selge, kuidas filmi ilmutada ning kuidas tasapidi ilmutis kujutis ilmub. Taustaks oli punane valgustus. Piltide tegemine oli nagu omaette kokkusaamine, arutelud ülesvõtete üle. Kuna film oli defitsiit, siis kadreerimine toimus üsna põhjalikult. Tänapäevased digiklõpsud on võib-olla teinud meid pealiskaudsemaks. Näitusel seletusi kuulates, meenus suvest oma pimiku korrastamisel, et üks etapp fotograafias on minu jaoks läbi saanud. Aga nüüd näitusel mustvalgeid pilte vaadates, ei saa nii kergelt unustada vana ning igalühel meist peaks olema kordki võimalus ilmutada film ja teha pilte.
Vaevalt leidub tänapäeval inimest, kes pole pildistanud või oma fotosid ülelaadinud teistele esitamiseks. Visuaalkultuuriga peaks kaasnema fotode lugemisoskus, teisalt selle oskuse puudumine ei võimalda edastavate kujutiste maailmas orienteeruda. Fotokuul oli võimalik väheke teooriat pakkuda selles osas.
Jälle tasus Vigalast Märjamaale tulla, lisaks fotonäitusele veel näha liblikate kogu, mis teeb au noormehele, vanematele, koolile ja teistelegi. Sellest oleks nagu väheks jäänud – veel sai Kodulootoas vaadatud näitust „Muusikaaeg“. Tore kokkuvõte muusika-aastal: pillid inimese elus – sünnist surmani.
Jääb imetleda, kui palju teotahtelisi andeid on meie kõrval.
Ilusat fotokuud lugejaile!
Jaan Viska
