Lugesin 30. septembri Pärnu Postimeest seni, kuni jõudsin Kaupo Meieli arvamusloo pealkirjani „Maailma kõige igavam Pärnu linnapea“. Jäin küsivalt mõttesse ja panin lehe kõrvale. Mõni päev hiljem sattus silmapaar uuesti samale pealkirjale ja enda eelarvamust maha surudes lugesin loo peaaegu lõpuni. Tegin hästi, et lugesin, sest üksnes nii sain teada, et artikli sisu loob Romek Kosenkraniusest positiivse kuvandi, mida olingi juba varem mõelnud. Muuhulgas leidis Meiel, et meer ei eksponeeri end mõõdutundetult ega nori avalikkuse tähelepanu, austust ja tänu. Seda lugedes mõtlesin võrdluspildis Sindi linnapead Marko Šorinit.
Aga viimane lõik jäi lugemata, sest naine jõudis töölt koju ja siis kuulus kogu tähelepanu temale. Küsis, kas mäletan ammusest ajast inimest, keda tema enam ära ei tundnud, aga olevat tundunud väga tuttavana. Küsinud, kus me nüüd elame ja kuuldes, et Sindist, läinud unustatud tuttava nägu särama. „See on ju väga vahva linn ja teil pidavat olema hästi tore linnapea,“ vahendas abikaasa Pärnu turult kuuldud uudist minulegi. Umbes samasuguseid uudiseid olen kuulnud varemgi ja mitte ainult Pärnust, vaid maakonna piiridest kaugemaltki.
[pullquote]Mind kütkestas tookord inimeste aus analüüs, mis ei lähtunud erakonna poliitilistest huvidest, vaid mõeldi eeskätt ühiskonna ja kogukonna jaoks tehtavast parimast valikust.[/pullquote]Üks lugu maakonnalehest ja teine uudis Vanalt turult teritasid meenutuste pliiatsi sedavõrd teravaks, et mõtted reastusid iseenesest kirjakeelde.
Tunamullu septembri alguses usutlesin Viljo Vetikut, kes on Port Artur Grupi juhatuse liige ja EAÕK arhon. Vestlus puudutas ka Sindit ja Vetik ütles: „Oleme kohtunud Sindi linnapea Marko Šoriniga, kes on väga inteligentne ja äärmiselt arukalt arutlev majandusmees, kellega saab asju ajada.“
Sama aasta 19. oktoobril tähistas Pärnumaa Muinsuskaitse Selts 25 aasta möödumist Eesti muinsuskaitseklubide VI kokkutulekust konverentsiga Pärnu muuseumis. Kaks aastat hiljem mäletan kõige selgemalt kahte ettekannet sellepärast, et kolmel korral toodi positiivse näitena välja Sindi linna ja seati eeskujuks Marko Šorinit, kelle jätkamist sooviti näha ka järgmistel aastatel. Üks arvamuse kujundajatest oli Liina Hansen, Pärnu linnavalitsuse muinsuskaitse peaspetsialist ja teine Eduard Rajari, Eesti muinsuskaitseliikumise rahvusliku joone rajajaid, kes kahjuks juba 22 päeva hiljem Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee 111. kilomeetril lõpetas maise matka. Rajari väljendas sama ettekande kestel kahel korral oma tungivat soovi, et Šorin võiks jätkata linnapea ametis. 20. oktoobril täitus nii Rajari kui sadade teiste inimeste soov. Kohalikel valimistel usaldas 565 kodanikku oma hääle Šorinile, mis oli Sindis kõigi aegade parim tulemus.
Miks ma nimetasin neid kolme nime? Mind kütkestas tookord inimeste aus analüüs, mis ei lähtunud erakonna poliitilistest huvidest, vaid mõeldi eeskätt ühiskonna ja kogukonna jaoks tehtavast parimast valikust. Käimas oli aktiivne valimiseelne kampaania. Mõneti loomulikum võinuks olla ootus, et vähemalt sel perioodil toetatakse ajakirjanduses või väga esinduslikel kõrgetasemelistel foorumitel väljaöelduga oma erakonna inimest. Aga ei, panustati võistleva erakonna kandidaadile.
Tänavu jüripäeval külastas välisministeeriumi pressi- ja avaliku diplomaatiaosakonna nõunik Jüri Trei Sindit, sedakorda eeskätt Eesti lipu seltsi esimehena. Lahkudes andis ta linnapeale tänukirja lipukultuuri arendamise eest. Šorin on esimene omavalitsuse juht, kellele omistati tunnustus riigi võimsaima sümboli tähtsustamise eest.
Augusti viimasel päeval ilmus trükist „Aja jälg Sindi Muuseumis“, mille kaassõnas kirjutab tuntud ühiskonnategelane Trivimi Velliste: „Ajal on teatavasti oma vaim – ajavaim. Aga on olemas ka paigavaim. Kui need kaks kokku saavad, sünnib tugev puudutus. Ajavaim ja paigavaim ei sünni iseenesest, vaid neid loovad mõttetööga kindlad inimesed. Eesti tunneb hästi Tartu vaimu, kuid on sündinud ka Sindi vaim!“ Velliste hinnangul on saatuse tahtel Sindis kujunenud tugev kolmnurk – linnavalitsus, gümnaasium ja muuseum, milles ajalooline mälu on end tugevasti kehastanud. „Kas see on õnnelik juhus või on tegemist millegi enamaga, iga juhul on Sindis kriitiline arv inimesi, kes selgelt tajuvad oma missiooni ja viivad seda sihikindlalt ellu.“ Vellistega toimunud korduvate vestluste põhjal tean kinnitada, et ühena tänase Sindi hea vaimu kandjate puhul mõtleb ta alati Marko Šorinit.
Urmas Saard