Täna hommikul Sindis Sõpruse pargis toimunud linnuvaatlusel märgati 18 selgesti ära tuntavat lindu, neist vaieldamatult kõige arvukamalt kohati siisikest, kuid sagedamini ka rasvatihast ja pasknääri, päeva alguse väärtuslikumaks linnuliigiks peeti kahtlematult rababistrikku.
Käesoleval nädalavahetusel toimuvad traditsioonilised rahvusvahelised linnuvaatluspäevad EuroBirdwatch 2015. Sellega pööratakse tähelepanu lindude sügisrändele ja meid ümbritsevale linnurikkusele. Veebruari Eesti Looduses ütleb Fred Jüssi: „Võime tänaval kohata poisse, kes tunnevad kolmekümmend automarki, aga kes tunneks kaht laululindu, neid me ei leia.“ Üks neist poistest, kel vanust turjal juba peale kuuekümne, olen ka mina. Võibolla väheste eksimistega tunnen ära siiski lisaks tuvile ja varblasele veel mõne linnukese, aga mitte eriti palju. Selles teadmises valmistas head meelt aegsasti levitatud kuulutus, et alanud õppeaastast Sindi gümnaasiumis bioloogiat õpetama asunud Eedi Lelov teeb huvilistele linnuvaatluse hommiku. Halinga valla Kodesmaa külas elav mees on enda sõnul juba alates kolmeteistkümnendast eluaastast sobitanud lindudega väga lähedaseid suhteid. Naljatledes ütles lindude tundja, et kui enam pöialpoisi häält ei kuule, tuleks endale tunnistada vanaduse saabumist. Praegu igaljuhul Tony Blair’i ja Toomas Hendrik Ilvesega samal aastal sündinud mehel seda märgata polnud.
Kümmekond minutit enne kaheksat astus Lelov Sindi raekoja nurgal peatunud autost välja ja asetas sealsamas kolmjalale suure Opticron pikksilma, millel 60 kordne suurendus. Minul oli sellele vastu panna Nikon 60 kaamera, mille küljes Tamroni 18-270 mm objektiiv. Muidugi on sellisest objektiivist selgelt vähe, et linde lähemalt näha või pildistada. Mitmed tulid binoklitega, mille abil nägi lindusid märkimisväärselt lähemalt. Esimesena nägi Lelov raekoja hoone rõdul tiibu sirutavat kodutuvi, aga paraku ei mallanud lind nii pikalt oodata, et oleks jõudnud pikksilma toru temale suunata. Polnud ka tähtsust, sest neid kohtab niigi väga sageli ja silmalegi piisavalt lähedalt. Kusagilt vilksatas hallvares ja tütarlaps, kes esimesena läbi pikksilma vaatas, arvas nägevat oravat oksal, aga meie tähelepanu keskmesse jäid sedakorda üksnes linnud.
Lelov kirjutas oma märkmikusse ametlikuks vaatluse alguseks 08:10 ja palus kõigil osalejatelgi oma nimed kirja panna. Meid oli 7. Kõige väiksem vaatleja oli Oliver, kes kandis kaasas Euroopa ja Vahemere maade lindude välimäärajat. Seda raamatut loetakse maailma parimaks välimäärajaks, teadis Lelov kinnitada. Teatmikmäärajat lehitseti erilise huviga siis, kui linnu häält küll kuuldi, aga lindu ennast polnud näha või jäi vaateulatuses liiga kaugele.
Raekoja juurest liikusime Pärnu jõe äärde. Teisele kaldale lähemal ujusid kühmnokk-luiged, 2 vanalindu ja 6 poega. Kühmnokk-luik on Eestis kõige raskem lind, 8–13 kilogrammi. Vahemärkusena rääkis Lelov, et Euroopa raskeim lind on suurtrapp, ühtlasi kuulub talle au olla maailma kõige raskem lendav lind. Isane kaalub10-16 kg kuid emane on palju kergem, kõigest 3,5-5 kg. Jõel ujus ka sinikael-parte. Nemad tekitavad eestlastes erilise rahvustunde, sest mõlemal sugupoolel on ühtviisi sarnane sini-must-valge tiivaküüdus. Laululava jäänuktipus peatus viivuks hallrästas.
Pidevalt katkestas Lelov vestluse ja ütles siisike. Tema rahvapärased nimetused on ka pilvelind, kadakalind, pajutihane või pajulind. Siisike oli vaieldamatult kõige arvukam lind, keda me täna nägime, suurusjärgus kuskil 50-60 lindu, arvas Lelov. Rasvatihast märgati siinses ümbruskonnas umbes kümnel juhul. Pasknäär on iseloomulik samuti sinise-musta-valgekirju tiivaküüduse poolest, aga sellepärast teda pardiga segamini ei aeta, sest kuulub vareslaste sugukonda. Pasknäär oli ka arvukalt esindatud, maksimaalselt 10 lindu.
„Rababistrik on muidugi minu ja ilmselt ka teie arvates tänaste seas kõige väärtuslikum linnuliik,“ ütles Lelov. Rababistrik kuulub Eestis I kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka, sest viimaste aastakümnete suvepoolaastal on Eestis kohatud vaid selle liigi üksikuid isendeid. Vikipeedia andmeil on teadaolevalt rababistrik kiireim elusolend kogu loomariigis. Tema suurim mõõdetud sööstukiirus ulatub 389 km/h!
Põldlõokest, kes on Taani rahvuslind (valiti 1960. a Taani rahvuslinnuks) kohtasime ka. Sinises taevas laotas tiibu paaril-kolmel korral hõbekajakas, kelle tunnebki ära just tiibade all nähtava hõbedase läike järgi. Üle lendas rabahanede salk, 7 lindu. Ka kalakajaka nägime ära. Samuti võis kuulda sinitihast.
Jõelammilt uuesti üles parki tulles nägi Lelov üksinda isegi pöialpoissi, keda nimetatakse ka Euroopa koolibriks, kuna on laululindudest selles maailmajaos kõige väiksem. Väga soovisime puukoristajat näha ja seegi õnnestus. Veel kohtasime lehelindu ja kaelustuvi. Viimaks tabasid silmad puukoristajat Presidendi kella osutite juures takseerimas. Lelov tähendas, et küllap annab märku lõpetamiseks. Tõepoolest oligi määratud poolteist tundi linde vaadeldud ja märkmeid tehtud.
Urmas Saard