Eile algas Riias Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu kahe aastase koostööprojekti „Ühist ajalugu taaselustades“ viimane kümnepäevane laager, mis homme liigub Salatsisse ning 22. juunil lõpeb Võnnus.
Tutvus nimedega
Esimesed 2 ööd peatutakse Krišjāna Barona tänaval asuvas laste ja noortekeskuses. Lätlased nimetavad keskust rõhutatult Riia õpilaste lossiks. Mälestustahvel teatab, et selles hoones asus aastatel 1919-1940 Läti sõjaväe armee kool. Nõukogude režiimi aastatel oli siin pioneeride maja.
Mitte ainult hoone, vaid ka tänava nimi jutustab Läti ajalugu. Krišjānis Barons (31.10.1835 – 08.03.1923) oli läti kirjanik, folklorist ja rahvusliku liikumise tegelane, kes õppis 6 aastat Tartu Ülikoolis matemaatikat ja astronoomiat, aga tuntuks sai esmajoones läti rahvalaulude kogumise korraldaja ja kogujana. Tema kuueköiteline läti rahvalaulude kogu “Latvju dainas” (217 996 laulu) avaldati juba aastatel 1894 kuni 1915. Baronsi tähtsust ilmestas ka tema kujutis Läti 100-latisel.
Eestlaste seltskond jõudis pärale veidi aega enne lätlaste saabumist. „Kevade“ autori suuga öeldult peavadki kaugeltotsa mehed varem kohale tulema. Külalised võttis vastu Edgars Gertners, kellega saadi tuttavaks möödunud aastal, kui esimene laager peeti Eesti pinnal. Eesti õpetajadki on samad, Viire Talts ja Gerli Tiido. Kahele eesti noormehele meeldis mullune laager sedavõrd hästi, et otsustasid veelkord tulla. Nemad on Arvi Laasme ja Hendrik Raid. Läti poolelt kohtas rohkem tuttavaid noori: Dita Sprīdzīte, Paula Turka, Raivo Matisons ja Dāvis Sprīdzītis.
Asemed kätte juhatatud, koguneti keldrikorrusel asuvasse ruumi, kus pika laua taga jätkus kõigile parasjagu ruumi. Uute tulijatega tutvumise muutis Edgars lihtsaks. Mitte keegi ei saanud teistele märkamatuks jääda. Kõigile pihku pistetud sedelil pidi leidma vastuse veerandsajale küsimusele, mis tegelikult olid antud jaatavas vormis: mul on koer, mul on vend, mul on õde, mulle meeldib hommikvõimlemine jne. Pidi otsima kaaslaseid, kelle jaatus sobis öelduga ja selle järele kirjutama teise lahtrisse vastaja nime. Ette antud viited sundisid kohe omavahelisele avatud suhtlemisele.
Üksteise nimed jäeti meelde päris põneval viisil. Pealegi oli huvitavat meetodit kasutades võimalik jätkata eelmisel aastal alustatud eesti ja läti keelte vastastikust õppimist. Nime nimetamisel püüti kõlas tabada mõne muu sõna ligilähedast tähenduslikku aimdust. Nime esmakordne kuulmine ja alati mitte päris õnnestunult selle kordamine pani kogu laudkonna naerma. Ühine naermine aga peletab palju kiiremini esialgset võõristust.
Trammiga
Enne lõunasööki mängisid noormehed mõnikümmend minutit jalkat, neiud leidsid samal ajal kusagil hoone teisel küljel muud tegevust. Kohe pärast kehakinnitust astuti kiirel sammul trammipeatuse suunas teele. Peatus asus nime poolest tuttaval tänavanurgal, sest tramm pööras Tallinna iela peale. Umbes veerand tundi väga mugavas trammis sõitu andis tunnistust sellest, et lätlased on jõudnud eestlastest mõneski asjas tublisti ette. Kui Tallinnas alles praegu võetakse uusi tramme kasutusele, siis Riia sai juba 2011. aasta alguseks 20 uut täismadalapõhjalist trammi. Nüüd on esimesed täiendustki saanud. Trammi 2,5 meetrine laius on meile harjumatult ruumikas ja pikkuski meenutab pigem Eesti uusi Stadler reisironge.
Pisut kadestavalt ringi huitavad pilgud katkestas Edgars, kes andis märku väljumiseks. Tramm nr 11 liikus hääletult edasi ja meie seltskond seadis sammud Riia Vennaskalmistule, kus giid oli peaväravas juba ees ootamas. Suurepärase kompleksi autor on skulptor Kārlis Zāle, kelle kavandi põhjal valmis ka Riia südalinna kaunistav vabadusmonument. Kaspars rõhutas Zāle erakordset pärandit sellega, et monumendil asuv Milda kujutis oli Läti viiese lati peal ja nüüd ka euromündil.
Eesti skautide kingitus
Lisaks Zālele olid kalmistu autoriteks veel arhitektid A. Birzenieks, P. Feders ning maastikukujundaja A. Zeidaks.
Aastatel 1924-1936 valminud Vennaskalmistu pühitseti I maailmasõja ajal ja sellele järgnenud vabadusvõitluses langenute puhkepaigaks. Vennaskalmistu kujutab Baltikumi suurimat maastiku ja skulptuuride ansamblit. Kaspars selgitas, et skulptuurid võinuks valmistada väljapoolt Lätit sisse toodud graniidist, aga eelistati siiski kodumaist pehmemat materjali. Kogu rajatis on valmistatud peamiselt Allaži travertiinist. Settekivim tekkis lubjarikkast allikaveest väljasettinud lubjast, mis koosneb kaltsiidist, sarnaselt lubjakivile või marmorile. Taolist kivimit Eestis ei leidu, aga midagi on sellest materjalist ka Eestis tehtud. Näiteks Tartus Uus-Jaani kalmistul on samast kivimist valmistatud Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsi kujundus.
Läti Vennaskalmistul näeb praegu tellinguid ja eilegi töötasid taastajad treppide uuendamisel.
Kaspars juhatas meid ka Vennaskalmistu välisele ringile, kus asub terve hulk erinevaid kambreid. Ringkäigu lõpus pakkus eestlaste jaoks suuremat huvi mälestustahvel, mille 1928. aasta 19. juulil oli Eesti Skautide maleva peavanem Nikolai Kann ja Tartu skaudijuht Valter Sirgo ühes 85 Eesti skaudiga Läti skautide 10. aastapäeva tähistamiseks toonud. Mälestustahvel jäi tookord paigaldamata ja anti hoiule Sõjamuuseumisse, aga neljakümnendatel tahvel kadus. Juhuslikult leiti tahvel ühe hoone ehitustööde käigus uuesti üles ja 2009. aastal toimetati leid Eesti Suursaatkonda Riias. 83 aastat hiljem, kui 2011. a 10. novembril tähistati Riia Vennaskalmistu 75. aastapäeva, leidis tahvel kindla asukoha Vennaskalmistul.
Urmas Saard