Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri muuseum korraldas eile Tallinna Patareis rahvusvahelised mõttetalgud klassitsistlikult stiilipuhta kaitserajatise hoonestuse säilimise kindlustamiseks Euroopa ehituspärandis.
Merekindlus valmis 1840. aastal, aga kiiresti areneva sõjapidamise viisi muutuste tõttu Patarei militaarset rakendust ei leidnud. Kindlust kasutati kaitsekasarmuna. 1920. aastal ehitati Patarei vanglaks, kus tegutseti 82 aastat.
Eesti Muinsuskaitse Selts taotleb, et Patarei merekindlus saaks kantud Euroopa Nostra poolt välja valitava seitsme Vana Maailma enimohustatud mälestise nimekirja ja on teinud selle kohta ka vastavasisulise avalduse.
Mõttetalguid juhtinud Kindral Johan Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste esitas ajaloolise rajatise säilitamiseks ja sellele mõistlike rakenduste leidmiseks omapoolse nägemuse, kusjuures rõhutades hoonestuse võimsat sümboolset tähendust Eesti Vabariigi märtrite vastupanu ja kommunismi ning natsismi ohvrite mälestusmärgina. Patareis hoiti erinevatel aegadel vangistuses kõrvuti kriminaalidega ka poliitilisi vange. Võikaid tundeid tekitas hukkamisruumi külastamine. Nüüdseks on leidnud kinnitust, et veretööd lubanud nõukogude tsinovnikute otsusel hukati suure tõenäosusega ka riigivanem Jaan Tõnisson just Patareis.
Kindlusekompleksi säilimiseks on esmavajalik peatada edasine lagunemine. Velliste kinnitusel on tehtud juba edasiminekut. Merekindluse 19. sajandi esimesel poolel valminud katuse ennistamiseks on tööjoonised muinsuskaitsega kooskõlastatud. Kuid Riigi Kinnisvara AS peaks katuse taastamise töödeks eraldama ca 1,5 miljonit eurot. Velliste hinnangul saaks Patarei taaskasutus võimalikuks üksnes Euroopa Liidu panust ja erainvestoreid kaasates.
Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi direktor Hellar Lill tutvustas väga konkreetseid visioone sellest, millisel viisil tuua Patarei ühise katuse alla Vanglamuuseum, Sõjamuuseum, Okupatsioonide Muuseum, Tuletõrjemuuseum. Lille sõnul võimaldaks taoline kavatsus kujundada koos kõrval asuva Meremuuseumi Lennusadamaga täiesti omapärase ja muljetavaldava muuseumilinnaku.
Väga innustavalt mõjus eelnevate mõtete kuulmise järel Eesti Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnavõtt, mida ilmestasid rohked fotod. Teema pealkirjaks valitud „Võimatu saab võimalikuks“ ütles juba kõik, aga põnev oli kuulda, kuidas paari aastaga said Lennusadama ainulaadsed betoonist angaarid taastatud.
Head eeskuju ja jätkuvat mõtlemisainet andis Suomenlinna arhitekt Tiina Koskenniemi, kes nimetas Patareid ja Helsingi lähistel paiknevat kindlustuste kompleksi kaksikvendadeks.
Suomenlinna asub aastast 1991 UNESCO maailmapärandi nimistus.
Mõttetalgute projekti nimetusega “Preserving memories about and of the victims of Soviet and Nazi crimes imprisoned in Patarei Merekindlus” korraldamist toetas Europe for Citizens (Euroopa kodanikualgatus), aga täispika mõttepäeva silmapaistvalt hea ettevalmistava külje eest kandis hoolt Anu Viltrop, kes oli konkreetselt selle sündmuse projektijuht. Läbimõeldus pisiasjades ja tähelepanu iga üksiku osaleja suhtes oli märgatav.
Urmas Saard