Algatusrühma „Sindi pais“ kutsel kogunesid 16. mail püha üritusse „Pärnu jõgi kalarikkaks, Sindi pais maha“ enampanustanud austust ja tänu pälvinud isikud Kiisa talu jõeaasale.
Tori volikogu esimees Kalev Kiisk, 2008. aastal loodud algatusrühma „Sindi pais“ üks asutajaliikmeid, on korduvalt varemgi oma talu jõeaasal võõrustanud inimesi, kes tegutsevad Pärnu jõe kalarikkaks muutmise nimel. Viimati tulid mõttekaaslased Kiisale eelmise aasta 27. septembril selleks, et kohtuda poliitikutega, rääkida lõhejõe haldamisest, anda allkiri Tori-Oore sama päeva koosoleku resolutsioonile. Kõige tähtsam tegevus oli Oore kärestiku kohal 2094 lõhemaimu vette laskmine. Tartu Ülikooli mereinstituudi teadlaste ja Lääne-Virumaal asuva Põlula kalakasvatuskeskuse koostööna alustati üheaastaste lõhemaimude Pärnu jõkke laskmisega tunamullu ja sellega jätkati eelmisel aastalgi Tori valla sobilikel kudealadel Oore, Virula, Songa, Levi, Jõesuu kärestikel. Alustatud tegevusega loodetakse juba lähemas tulevikus taastada lõhe kogused ammuste aegade tasemele. Seda siiski kindlal eeldusel, et vette lastud maimukeste suureks sirgumise ajaks on Pärnu jõkke tagasi siirdunud lõhede rändeteelt oluline takistus kõrvaldatud.
Nüüdseks on Sindi paisu omanikuks saanud riik, kelle tahtel muudetakse Pärnu jõgi Sindi kohal uuesti kaladele läbipääsetavaks. Olulise murdepunktini jõudmist tähistas algatusrühm tänuüritusega. Tänati üle 70 inimese, kelle nimed on kantud ka algatusrühma eestvedaja Hans Solli koostatud kauni kujundusega raamatusse „Püha üritus“. Teiste hulgas Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni töötajad Sulev Vare, Margit Kolk, keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaameti keskkontorist Mati Raidma, Jaanus Tamkivi, Andres Talijärv, kalateadlased Tauno Jürgenstein, Martin Kester, munitsipaal- ja muud ametnikud Meelis Kukk, Eeri Tammik, Priit Ruut, Andres Metsoja, Kalev Kiisk, Marko Šorin jt. Sindi paisuepopöa dramaatilises kadalipus on aastatel 2008 kuni 2015 osalenud kindlasti rohkemgi inimesi. Hans Soll nimetas veel ajakirjanduse ja eriti Pärnu Postimehe osa paljude artiklite avaldamise eest. Raamatusse pole küll kantud ajakirjanike Kalev Vilgatsi ja Tõnu Kanni nime, aga nemadki väärivad tunnustust.
Jõekalda kaugemal kõrgel nõlval esines 1976. a loodud rahvamuusikaansambel Cantelo, juhendajad Tiit Erm ja Veiko Rea. Aupärgasid aitasid pähe panna Pärnumaa gaidid ja skaudid.
Keskkonnaagentuuri projektijuht Tauno Jürgenstein rääkis lühidalt kahest võimalikust variandist, kuidas võiks kalade läbipääs Sindi paisu kohal tulevikus toimuma hakata. Esimesel juhul umbes kaks kolmandikku paisu kehast säilitatakse ja keskele lõigatakse sälk, kuhu tekitatakse kärestik. Sellega säilitatakse ka olemasoleva veetase paisu taga. Teisel juhul paisu betoonosa lammutatakse ja kujundatakse ala ümber looduslähedaseks kärestikuks. Senine paisupealne veetase langeks ca 1,5 m võrra. Säiliks siiski ca 1,5 m kõrgune paisutus, mis on pisut enamgi, kui omaaegse Wöhrmanni rajatud esimese paisu puhul, mille veetasemete vahe oli 1,2 m. Praegu pole otsust kummagi variandi kasuks veel langetatud. Tõhusamalt toimiv ja ohutum oleks viimane lahendus. See oleks ka odavam rajada ning erinevalt esimesest hooldusvaba. Kärestiku rajamise ja veetaseme langetamise puhul nähakse projektis ette ujula säilimine ja kallaste ala kujundamine meeldivaks puhketsooniks.
Jürgensteini sõnul võib kalatee avatud saada olenevalt valitavast lahendusest ja ehituseks sobivaist ilmastikutingimustest 2018, parimal juhul 2017. a sügiseks. Ta lisas, et 27. mail, kell 18.00 on Keskkonnaagentuuril kavas projekti ja võimalikke lahendusi tutvustav teavitussündmus, mis toimub Sindi forellipüügi territooriumil ja kuhu kõik huvilised on oodatud.
Hans Soll näeb Sindi paisu mahavõtmises suurt perspektiivi Sindi linna puhkemajanduse arendamiseks. Tema arvates tuleks linnal ära kasutada väga soodsat võimalust ajal, mil Euroopa Liit toetab oma rahadega keskkonna olustiku parandamist. Sama projekti ühe osana võiks kärestikule ehitada slaalomiraja, jõesängi süvendada, ujula sobivasse kohta ehitada ja luua suurepäraseid eelduseid turistide kohale meelitamiseks. Soll ütles, et pidevalt ümbritseb meid liigne negativism, aga pedagoogina on ta harjunud pike elu kestel nägema positiivset ja tahab ka nüüd head nii loodusele kui inimesele. Soll mõistab sintlaste harjumuspärast mõtlemist ja paisuga seonduvaid nostalgilisi tundeid, aga peab samas ülioluliseks kainet mõtlemist, mis lubaks näha mineviku kahjuliku tööstuspärandi kõrval ka igipõliselt loodusele kuuluvat osa.
Urmas Saard