Kuni su küla veel elab…

Sel nädalavahetusel, kui paljud külad avasid väravad, et tutvustada oma tegemisi, on ehk paslik mõlgutada mõtteid külaelu üle. 

Lugenud Eesti Päevalehest Rein Siku artiklit Kiili vallast, kus elanike arvu kasv alates sajandivahetusest on olnud pea 130%, tundub, et kõik on nagu korras. Inimesed on rõõmsad, jõukad (omavad enamasti kahte autot, üks nendest maastur), küla mänguväljakud on uhked ning koolid peavad lasterohkuse tõttu avama õhtusi vahetusi. Kiili vallas asuva Kangru küla elanik Ljudmilla ei häbene nimetada oma küla rikaste ja ilusate magalaks, kus puuduvad vaesed. Et kõikide külade elu aga nii roosiline pole, annab märku väike tekst Rein Siku artikili juures, mis märgib, et sarja järgmine lugu viib küladesse, kus elab alla kümne inimese. Millest sõltub küla ellujäämine või väljasuremine?

Esimesena tuleb kindlasti ära märkida töö. Et vähegi inimväärselt elada, tuleb teenida leib lauale ja väiksemates kohtades on seda teha raskem kui suuremates kohades. Seetõttu õitsevad ka Tallinna külje alused külad rohkem kui Võru naabriteks olevad külad. Külade peamisteks tööandjandeks on enamasti vallavalitsused, kes muuhulgas võtavad tööle ka õpetajaid, lasteaiakasvatajaid, raamatukogutöötajaid, kultuuritöötajaid. Kuuldes aga nii siit kui sealt väikeste maakoolide sulgemisest, hakkavad kaduma needki vähesed töökohad, mis seni külades alles olid. Kus on lahendus? Nautides Norra fjorde ja imepisikesi toredaid saarekesi küsisin kohalikult, kuidas saavad inimesed endale lubada peaaegu inimtühjal saarel elamist  Nad töötavad kodus, oli lihtne vastus. Tõepoolest, arvestades tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi, netipulkade pakkujate rohkust, on teatud tööd (aga tõesti ainult teatud tööd) võimalik teha kodus, loodusliku keskkonna rüppes. Vaja on vaid head tahet ja pisut organiseerimisvõimet. 

Teise põhjusena, miks külad hääbuma kipuvad, tuleb märkida „suurlinna tulesid“, seda eriti noorte puhul. Põline külamees Ümera Ülu kardab neid tulesid ja seda mitte põhjuseta. On ju mugav, kui saad minna poodi siis, kui tahad ega pea selleks astuma kilomeetreid, odavamatest toiduhindadest rääkimata. On ju hea, kui sul on valikuvõimalus, millist spordiala harrastada, millises restoranis einestada, millist perearsti valida (linnas on neid kindlasti üle ühe). Linnas saavad lapsed väidetavalt parema hariduse ja linnas on teatrid, kinod, ööklubid, palju inimesi, kellega suhelda. Kus on lahendused? Toetada külapoodide taassündi, kus kaubad oleksid mõistliku hinnaga, äratada uuele elule maaspordiseltsid, meelitada maale tööle head ja kogenud meditsiinitöötajad. Kino, teatrit ja pidu saab ühes tublis ning edukas külas niikuinii. Mis aga haridusse puutub, siis usun siiralt, et üks väike armas külakool suudab vähemalt esimeses ja teises kooliastmes last arendada tunduvalt paremini kui suur mammutkool linnas.

Kindlasti on veel mitukümmend muudki suuremat ja väiksemat põhjust, miks mõned külad kasvavad ja teised hääbuvad. Tuleb tunnustada neid külasid, kes suudavad avada oma väravad ja näidata oma tublidust kõigile ning julgustada ja toetada neid külasid, kellel eriti hästi ei lähe. Ütleb ju laulusalmgi: „ …kuni su küla veel elab, elad sina ka“.

 Roosisaare küla elanik Tuuli