USAs luuakse mitmed urbanistlikud farmid-aiad selleks, et õpetada värskeid põgenikke Ameerika eluga kohanema. Ameerikasse saabununa on põgenikele peaaegu kõik uus ja võõras, aia- ja põllutööd on aga neile juba tuttavad ning pakuvad võimalust end vabalt tunda ja samal ajal ka raha teenida.
On 7. märtsi hommik veidi enne kella 9 Missouri osariigi pealinnas St. Louis’is. Auto on toonud minu, veel neli välismaalast ja nende “lapsehoidja” linnasüdamest 15 minuti autosõidu kaugusele vabatahtlikku tööd tegema, sest vabatahtlik töö on USAs väga populaarne ja seetõttu on see lisatud ka rahvusvahelistesse programmidesse.
Linnaaia projektijuht Whitney Sewell (28) kükitab oma kohvikruusi ja paberitega puu all. Anname allkirja, et võtame omal soovil aiatöödest osa. Hakkame erinevaid tööriistu kasutades umbrohtu maa seest välja kitkuma. See, mis söögikõlbulik näib, näiteks petersell või salat, jääb mulda. Kõik tööd tehakse siin põllul käsitsi, sest immigrantide jaoks on mehhaniseeritud tööriistad võõrad.
Peagi liituvad meiega ka energiast pakatavad noorukid – need on üliõpilased, kes oma nädala pikkusel kevadvaheajal samuti vabatahtlikult tegutsevad.
Maa ühe dollari eest
Piirkond on üsna kummaline. Ümberringi on majad, üks neist väga lagunenud ilmega, nende keskel aialapp kuuri, kasvuhoone ja välikemmerguga. Selgub, et sellel ühel aakril, kus n-ö aiamaad tehakse, asus enne 10 maja. Majad osteti vaestelt inimestelt ära (täpselt nii Whitney ütlebki), lammutati maha ning asemele rajati linnaaed.
Taamal paistavad majad, mis ehitati kinnisvaraarendajate poolt enne majanduskriisi, kõik peale ühe on tühjad. Tegemist on peaaegu et välja surnud magalarajooniga.
Ühe aakri (ligi 0,4 ha) maad on urbanistliku aia projekt rentinud viieks aastaks ühe dollariga. Maa omanikule on see kasulik tehing, nii pääseb muruniitmisest.
Uskumatu, aga sellel pisikesel maalapil tegutseb koguni 40 põgenike peret. Projekti rahastab St. Louis’i rahvusvaheline instituut (International Institute of St. Louis). Programm kestab kolm aastat ja on mõeldud neile, kes on viibinud USAs alla viie aasta.
Peamiselt Nepaalist, Bhutanist, Birmast, Eritreast, Sudaanist ja Etioopiast pärit põgenikud kasvatavad kõigest ühel aakril orgaaniliselt kõikvõimalikku rohelist kraami ja müüvad seda kohalikul turul. Esimene ehk eelmine aasta osutus nende jaoks väga edukaks, sest St. Louis’i piirkonnas kasvatatakse kehva kliima tõttu põllukraami vähe. Tulu saavad põgenikud omale, kuid neil on kohustus 20 protsenti raha kõrvale panna, et tulevikus see oma ettevõtlusesse investeerida.
Tahaksid ka loomi
Programmiga kaasnevatel koolitustel tutvuvad põgenikud kohaliku kliima ja putukatega, aga samal ajal õpetatakse neile ka inglise keelt ning USA ühiskonda ja majanduselu tundma. Oma farmi rajada on neil hiljem üsna lihtne, sest Missouris on külluses maad – ühe dollariga võib rentida kümneks aastaks tohutuid aakreid vaba pinda.
Whitney Sewell ütleb, et paljud projektis osalejad tahaksid kasvatada ka loomi, näiteks kitsi ja teha juustu. Paraku aga pole selle projekti raames see v
õimalik.
“Ma armastan oma tööd,” kinnitab Whitney Sewell ja ütleb, et paljud käivad tema käest küsimas, kuidas nad omale samuti sellise töö saaksid.
Vabatahtlikke käib siin linnaaias alates märtsist enamasti 30 tükki päevas. Eriti populaarne on see tegevus pankurite ja muude äritegelaste seas.
Ise küll imestan, et kuidas nii 40 perele kui ka vabatahtlikele sellel 0,4 hektaril küll tööd jätkub, aga meie tänasel hommikul tehtust järeldan, et just see, mis puudutab vabatahtlikke panust, ongi eestlaste jaoks rohkem naljategemine. Minule on see sedakorda kosutav hommikune võimalus end värske õhu käes liigutada ja samas tõdeda, et esimest korda elus teen aiatöid märtsi alguses. Meie grupi noormees Londonist satub igal juhul tööst nii vaimustusse, et tahab kindla peale veelgi sellist asja teha.
Elina Allas