Jalutades on minu samm eesliikuva proua omast pikem. Möödudes vaatan sügavas lumes rühkivat koera. Koertest ma midagi eriti ei tea, aga meeldivad sellest hoolimata. Tervitan tuttavat ja küsin pikakarvalise nime.
„Norbert,“ kõlab nagu germaanlaste mehenimi. Küsin veel kindluse mõttes paar korda ise nime korrates üle, sest tuisuvihin ja mööduva bussi müdin kipuvad kuuldut hajutama. Et nime lõpp pidavat tähendama germaanlaste jaoks säravat (berht = särav), seda saan pisut hiljem teada. Aga et koera silmad rõõmsast huvist minu vastu säravad, märkan esimesest silmapilgust. Laskun põlvili lumme, et teda võimalikult madalalt pildistada. Ei saagi kohe pihta, kas Norberti eriline uudishimulik huvi on minu või kaamera vastu. Igaljuhul surub ta oma märja nina ootamatult nii tugevalt vastu objektiivi klaasi, et pean seda puhastama hakkama. Aga Norbertile sobib hoopis rohkem hullama hakkamine. Küsin vanust. Urve nimetab üle kümne, aga kui palju, ei saagi päris täpselt aru, sest Norbertit ei huvita liigsed küsimused ja nõuab kogu tähelepanu endale. Perenaine räägib, et inglise springerspanjel on sportlikest jahikoertest kõige vanem. „Nüüdsel ajal on springerspanjelist suur abi lindude lendu ajamisel ja alla tulistamisel ka saagi jahimehele kätte toomisel. Saan objektiivi uuesti puhtaks ja oskan nüüd klõpsimisel ettenägelikum olla. Hoian pildistamisel vahemaad. Silitamise ja kõrvataguste sügamise ajal peidan kaamera õlakotti. Urve ja Norbert pööravad jõe äärde jõudmiseks Kalamaja teele. Meie Amandaga jätkame jalutamist otseteed.