Ajaloolase Mart Helme erihuviks on olnud idamaad ja sealne kultuur, aga ka tema teadmised Venemaa kujunemisest avaldasid ajaloohuvilistele muljet, kui ta eile õhtul rääkis Pärnus hotell Strand viienda korruse Lahe saalis teemal „Kumb on igavesem – Eesti või Venemaa?”
[pullquote]Oma kodulinna kandis ta siis tindise täpikesega õigesse asukohta.[/pullquote]Paari tunni pikkuse ettekande jooksul ei kasutanud ta „spikrina” mitte kordagi järge hoidvaid märkmeid: kirjalikult üles tähendatud aastaarve, koha- ega isikunimesid. Kõik see, ilma milleta pole mõeldav ajaloost jutustada, on talletatud Helme mälus. Määratult suur teadmiste maht tekitab muidugi kuulajas hämmeldust, aga äratab ka usaldust, kui tema enda jaoks selgitatud ajaloolised faktid viivad loogilise analüüsi põhjal kõige tõenäolisemate järeldusteni. Nii on see tema puhul olnud kümmekond aastat tagasi Raeküla Vanakooli keskuses kõneldes, mullu Sindi gümnaasiumis toimunud Tartu rahu teemalisel õpilaskonverentsil ettekannet tehes ja küllap kõikjal mujalgi.
Maakaardil või gloobusel on Venemaa selgelt nähtav. Eesti selle kõrval üksnes aimatav punkt. Helme meenutas lapsepõlvest oma pettumust, kui nägi gloobusel nii tillukest Eestit, mida võrdles kirbukakaga. Veelgi ebameeldivam pettumus tabas teda avastuselt, et Pärnut polegi gloobusele kantud. Oma kodulinna kandis ta siis tindise täpikesega õigesse asukohta.
Aga kõik ei sõltugi mastaapidest. Kiievi-Vene asutajad pöördusid Läänemere viikingite poole ja ütlesid: „Maa on suur ja rahvast palju, aga korda ei ole. Tulge ja valitsege meie üle.” Seda kinnitavad Helme teadmisel ajaloolised ürikud.
“13. sajandil kujunenud geopoliitiline liin püsib siiani
Vladimir Suur, Владимир Святославич, valitses Kiievi suurvürstina aastatel 980-1015. Suurvürstiriigile sobivat religiooni otsides läkitas ta saadikud kolme suunda välja – juutide, moslemite ja bütsantsi kristlaste juurde. Tagasi tulnud saadikud jutustasid, mida nad ühe kui teise juures nägid või kuulsid, mis meeldis ja mis ei meeldinud. Kõige rohkem vaimustas bütsantsis nähtud uhke sakraalarhitektuur, rohkete kaunistuste ja kuldamistega. Vladimirist sai Kiievi suurvürstiriigi ristiusustaja.
Helme (aga mitte ainult tema, loe näiteks: „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused”, Jüri Saar) on sama meelt Samuel P. Huntingtoniga, kes on Venemaad käsitlenud ortodokse õigeusu tsivilisatsioonina. 13. sajandil kujunenud geopoliitiline liin püsib siiani, kuid selle piirialal peab arvestama ka nn veajoonega. Eestiski on geopoliitilises ja erinevate kirikute põimumisega piirialas tegemist teatava veajoonega. Taolised segunemised peidavad endas plahvatusohtlikku ainet.
[pullquote]kas tema abikaasa ikka on ise valitseja või valitseb ta üksnes Kuldhordi armust?[/pullquote]Huvitav oli kuulda, kuidas Bütsantsi viimase keisri vennatütar, printsess Sophia Palaiologina läbi Tallinna Moskvasse jõudis, mida ta seal kohtas ja kuidas muutus Venemaa ajalugu pärast seda kui Moskva suurvürstiriigi valitseja Ivan III võttis Sophia endale naiseks. Kui Kuldhordi poolt saadetud mehed olid parajasti saabunud Moskvasse järjekordsete andamite järele ja Ivan tahtnud kuulekalt nende nõudmistele vastata, sekkunud sellesse Sophia. Väidetavalt küsinud printsess selgitust, kas tema abikaasa ikka on ise valitseja (isevalitseja) või valitseb ta üksnes Kuldhordi armust? Sääraselt asetatud küsimuse järel lasknud Ivan Kuldhordi maksunõudjad tappa ja valmistus tapluseks Kuldhordiga.
Pikema põhjalikkusega peamiselt Venemaa ajaloole keskendunud Helme kõneles idanaabri ekspansioonist hõredalt asustatud piirkondadesse. Venemaa hõivas valdavalt Siberi ja Kaug-Ida alasid. Nüüd hõivavad neid samasid alasid Siberis hiinlased. Helme sõnul tegutsevad hiinlased tasa ja targu. Esmalt tulevad hiina talupojad, neile järgnevad ametnikud. Alles pärast majanduse ja võimu kindlustumist saabutakse sõdurisaabastes oma kaasmaalaste õigusi kaitsma.
Helme hinnangul on venelased eestlastest noorem rahvus, mistõttu ka palju liikuvam ja ebastabiilsem. Venelaste kujunemine algas Kiievi-Venemaaga. Siinsel Eesti alal on ühe rahvana püsitud umbkaudu 10 000 aastat.
Tsiteerides Lev Gumiljovi, osundas Helme vene etnoloogi ja ajaloolase hinnangule, mille kohaselt võib vene rahvas kiiresti kahaneda. Mitte ükski impeerium ei paisu lõputult, alati järgneb koomale tõmbumine, kuni võimaliku hävinguni.
Ühtlasi viitas Helme, et Gumiljov on lausunud muudki ja soovitas lugeda tema etnogeesi, mis on kättesaadav ka eesti keeles. Gumiljovile kuuluvad sõnad, mis kinnitavad, et eestlased on oma etnogeneesis saavutanud surematuse. Seda muidugi juhul kui eestlaseid lihtsalt maha ei lööda. Raketirünnakul oleks see ilma okupantide otsese kohale tulekuta täiesti võimalik.
Helme peab eestlaste ja Eestimaa eeliseks väiksust, mida ta võrdles kujundliku näitena tillukese purjekaga, mille juhtimiseks ei vajata suurt meeskonda. Venemaa peab toimetama üüratult suure laevana, mille juhtimiseks ei pruugi jätkuda määratut hulka ühiselt tegutsevaid meekonna liikmeid.
Urmas Saard
