Sindsi raekoda ajaloolisel fotol
Täna, 105 aastat tagasi, sai Sindi iseseisvaks. Vabrikuasula eraldus Taali vallast. Koduloouurija Marko Šorin on teinud väikese kokkuvõtte lühikese ajalooga (17 aastat) alevi kohta.
Marko Šorin tutvustab (26.11.2025) äsja renoveeritud Sindi raekojas suuremale hulgale linnarahvale omaaegse alevi ajalugu. Foto: Urmas Saard / Külauudised
5.veebruaril 1921 eraldus siseminister Einbundi määruse alusel Sindi vabrikuasula Taali vallast*. Sellega sai Sindi omavalitsusliku staatuse. Tekkinud oli iseseisev Sindi alev suurusega 156 vakamaad, 23 ¾ kappa ehk u 0,28 km2. Kogu alevi maa kuulus sisuliselt vabrikule.
Vallavalitsuse ja vabrikuvalitsuse suhted olid pingelised, sest pidev tüli oli maksude laekumise ja kasutamise pärast. Sintlased väitsid, et põhiosa valla rahast kasseeritakse sisse vabrikult ja töölistelt, kulutatakse aga väljaspool vabrikuasula piire. Taali valla mõjukamad mehed polnud aga rahul Sindi tööliste liialt suure kaasarääkimise õigusega vallanõukogus.
Kohaliku volikogu valimised toimusid siiski alles 9. ja 10. aprillil. Valijate arv oli uues alevis üle 900, elanike koguarv üle 1800. Komisjoni esimeheks määras Maakonnavalitsus vabriku direktori Theodor Schmidt’i.
Sindi raekoja treppidel liikudes. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Volinike arv oli tulenevalt seadusest lausa 34! ehk väikese Sindi kohta liiga suur. Järgmistel valimistel oli juba 16 kohta ja 1927. aastast 15 kohta.
Kandidaadid ei koondunud mitte erakondade, vaid seltside järgi. Osales kolm nimekirja: ametiühisuse-, ühendatud seltside ühisnimekiri („Sõprus“, „Harmonie“, „Lastekaitse Ühing“ ja „Põllumajanduse selts“) ja Kaubaühisuse nimekiri. Nii võis ühes nimekirjas leida nii sotsiaalrevolutsiooni rahvaerakondlaste kõrval kommuniste, mida mujal ei juhtuvat. Ka ei toimunud märkimisväärset kihutustööd, sest nimekirja esinumbrite maailmavaade oli väikeses kohas niikuinii kõigile teada.
Esimeseks alevivanemaks valiti kooliõpetaja (käsitöö- ja joonistusõpetaja) Johannes Sillaots, kuid juba juulis leiti, et tema sellele kohale ei sobi, sest saab palka kahest kohast – koolivalitsusest ja alevivalitsusest. Nii valiti uueks alevivanemaks sots Aleksander Kuller.
Esialgu asus alevivalitsus vabriku kontoris, mida tuntakse ka Särgava majana, sest 1891-1893 töötas tuntud kirjanik samas majas õpetajana.
Sindi vabriku kontor ajaloolisel fotol
Kuna alevivalitsusest ei saanud vabrikuvalitsusele kuulekat partnerit, teravnesid kahe juhtkonna suhted nii palju, et üksteisega hakati suhtlema kirja teel. Lõpuks kolis alevivalitsus Pärnu maantee äärde Tarvitajate Ühisuse majja, kuhu jäi kuni uue ametimaja valmimiseni 8. augustil 1937. aastal.
Sindi alevivalitsus Pärnu maantee äärses tarvitajate ühisuse majas
31.01.1924 valiti alevivanemaks Ado Mardiat. Tema läks ajalukku sellega, et peale samal aastal toimunud 1. detsembri mässu arreteeriti ja mõisteti süüdi, saades kolm aastat vanglakaristust. Kuller valiti jälle tagasi.
1925. aastal tõstatus teemaks, et Sindi võiks saada linnaõigused, kuid kuna õigustega oleks kaasnenud ka kohustused, ennekõike sotsiaalhoolekandes, siis loobus Sindi ise sellisest võimalusest.
Kuid alevi arengu peamiseks piirajaks oli maa puudus, piiri taga oli mitmeid kinnistu omanikke, kes soovisid aleviga liituda. Samas oli lõunapiiril riigile kuuluv endine Wörhrmanni karjamõisa maa, mis oli umbes 360 vakamaad suur. Sellelt maalt läks läbi ka uus raudtee, mille ümbrusesse sooviti samuti elamuid rajada. Laiendus sai teoks ja uuele maa-alale telliti planeering, mille järgi oli lisaks elamukruntidele ette nähtud uus aleviametimaja ehk raekoda, rahvamaja, kool, haigla ja luteri koguduse palvela.
Rahvas kuulab Marko Šorini ajalootunnis (26.11.2025) Sindi ajalugu. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Aleksander Kuller oli ametis ligi kümme aastat, kui 1934. aastal valiti vapside toetusel alevivanemaks Sindi koguduse kauaaegne (30 aastat) köster Nikolai Lett. Lett kandideeris volikokku majaomanike ja väikemaapidajate nimekirjas, kuid liitus volikogus vabadussõjalastega ja nende esindajana valitigi alevivanemaks. Kaitseseisukorra väljakuulutamise järel arvati kuus kohta saanud vapsid volikogust välja ja siseministrilt nõuti, et ta ei kinnitaks Letti ametisse. Kuigi mais kehtestatud dekreet andis siseministrile suurema otsustusõiguse alevite üle, sai Lett siiski ametisse.
Planeeringust realiseeriti raekoda, mille avamine toimus 8. augustil 1937. aastal. Rahvamaja ja palvela projektid said ka valmis, kuid ajalugu ei lasknud nendel projektidel valmida.
Nikolai Lett jäi viimaseks alevivanemaks, sest 1. mail 1938. a omistati Sindile linnaõigused ja alevivanemast sai sellega linnapea.
***
* Sindi vabrikuasula sai Taali valla osaks 1893. aastal, kui Taaliga liideti Sindi vald (kuni 1866. a vallaseaduseni Sindi mõis). Nimede eestindamise ajal pidi Taali vald võtma uue nime, milleks valiti Paikuse.