76 aastat märtsiküüditamisest Sindis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
1949. aastal küüditati Eestist Siberisse ümmarguselt 22 000 süütut, Balti riikidest tervikuna üle 90 000 kodaniku, puutumata ei jäänud ka väikelinn Sindi, kus juba mitmendat aastat läidetakse kunagise raudteejaama juures rohkelt küünlaid. Seda tehakse tasase toimetamisega, sügavalt mõlikult ja kõnesid pidamata.
76 aastat märtsiküüditamisest Sindis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Märtsiküüditamine tuletab meelde idanaabri peatumatut kurjust, mis ei säästa ka süütuid ja rahulikult oma elu elavaid inimesi.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta lausus täna, et märtsiküüditamisel kisti oma kodudest välja ausad ja ilmsüüta eesti inimesed vanuritest sülelasteni. Ta osundas, et sama inimsusevastane kuritegu kordub nüüd kogu maailma silme all Ukrainas, kust on küüditatud Ukraina lapsi Venemaale. „Ka põhjused on samad – hävitada üks rahvus, pühkida maamunalt selle rahvuse identiteet ja murda rahva vastupanuvõime. Me peame Eestis Venemaa kuritegusid alati meeles, mälestame hukkunuid ja neid, kelle eluaastad ja kodud jõhkralt rööviti.“
25. märtsil toimusid üle Eesti mälestusüritused, et avaldada austust küüditatute ja nende perede mälestusele ning meenutada mineviku õppetunde, et selline tragöödia ei korduks.
Samal ajal, kui Inimõiguste Instituut süütas küünlaid pealinnas Vabaduse väljakul, läideti samasuguseid tulukesi nii Sindis, Toris kui mujalgi, et mälestada neid õnnetuid, keda hoolimatult vagunitesse topiti ja kes kadusid küüditamise käigus.
76 aastat märtsiküüditamisest Sindis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Eesti Mälu Instituut ja ajaleht Postimees korraldasid märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjavõistluse “Kiri küüditatule” noortele vanuses 15 kuni 21 eluaastat.Tänavusele konkursile laekus 111 tööd, nende hulgas ka viis tööd Sindi gümnaasiumi 11. klassist. Hindajad valisid välja 19 tööd, mis avaldatakse Postimehes. Üks neist töödest on Liisa Sillamaa oma kui üks sisukamaid ja mõjusamaid. Palju õnne Liisale!
Liisa kirjutas, et Eesti ajalugu on olnud raske. „Me kaotasime oma vabaduse. Meid suruti maha. Meie keelt ja kultuuri püüti hävitada. Aga me ei andnud alla. Võibolla ei osanud sa seda ettegi kujutada, aga Eesti sai jälle vabaks.” Liisa kirjutas toredasti mis jäänud samaks ja mis tundmatuseni muutunud. Ja pöördub tagasi veel ühe asja juurde, mis pole muutunud: meie mälu ei ole muutunud.
„Me mäletame sind, me hoiame meeles seda valu ning ebaõiglust, mis sinule ja paljudele teistele osaks sai.” Ja viimased read: „Ma loodan, et kui sa kusagil seda kirja loed, tunned sa natuke rahu. Eesti elab ja meie elame koos temaga.”
Tänusõnu väärivad ka õpetaja Raili Jussi ja Veronika Uussaar.