In memoriam Johanna Grauverk (05.04.1923 – 10.11.2024). Fotokollaaž: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Reedel, 15. novembril, jäeti hüvasti Raeküla aukodaniku Johanna Grauverkiga Pärnu Saalemi Vabakoguduse palvemajas, kus ta oli kauane koguduse liige. Kiriklikul matusetalitusel mängis elektrilisel klaveril vaimulikke meloodiaid ja saatis ühislaulmisi Margit Kaljuste. Tänusõnadega meenutasid lahkunut Kalju Põldroos, Johannes Saard, Joosep Tammo, Arvo Soovik ja Piia Karro Selg.
Saalemi pastori Kalju Põldroosi sõnul on Johanna elanud kogu oma teadliku elu Jumalatundmises ja pühendanud ennast kõigis tegemistes Jeesuse teenimisele. Olenevalt elukohamuutustest on ta olnud tegev mitmete koguduste juures. Saalemi kogudusega ühines Johanna 1949. a 2. augustil. 1953. a liitus ta Pärnu Immaanueli kogudusega, kuna toonane nõukogude valitsus võttis sakraalhoone kümneteks aastateks spordisaalina kasutusele. Maja tagastati õiguslikult 1991. a ja 1993. a ühines ta uuesti Saalemiga. Kõigil neil aastatel oli Johanna innukas koguduse liige,” kinnitas Saalemi pastor Kalju Põldroos. Immaanuelis laulis naiskooris, mandoliinikooris Ja viiulikooris. Palves tänas pastor Johannale kingitud eriliste talentide eest, mida ta oma eluajal oskuslikult tarvitas muusikas, luulelises sõnakasutuses ja lõuendile värve kandes.
Pastorina Viljandi ja Suure-Jaani koguduseid teeninud Johannes Saard mäletab lahkunut poisikesepõlvest, kui linnatänaval lipates astus mõnigi kord Johanna töökohalt läbi hästi ajastatud lõunatunnil. Johanna jagas siis oma lõunatoitu, murdes võileiva pooleks ja jagas palukest oma väikese sõbrakesega… Temaga lõppes suur ja vägev usulise ärkamise laine, mis algas Siniseristi ühingus ja Vennaste kogudusega ja võttis evangeeliumi kristlaste kogudusena kindla vormi. Johanna oli selle laine üks viimane ja märkimisväärne esindaja.
Joosep Tammo sõnul oli Johanna Eesti vaimuliku kultuuri oluline esindaja. Ta tänas Raeküla Vanakooli keskust ja selle juhatajat, kes märkasid ja väärtustasid Johanna loomingut ning aitasid tema käsikirju trükki toimetada, samuti ka maale koguda ning näitustele tuua.
Raeküla Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg ütles, et Johanna jättis talle kustumatu mulje. Tema loomerohkuse avastas Piia Karro-Selg aastal 2013, kuigi on teda teadnud mõnevõrra kauem, juba paarkümmend aastat. Johanna osales oma vanas koolimajas toimunud vilistlaste kogunemistel, siis ikka oma luuletustega. „Kui me otsustasime Arvo Soovikuga ja koos teiste abilistega korraldada koolihoones tema maalide näituse, siis täitus aula 168 ruutmeetrine pind tema pea 250 maaliga, millest pidime tegema väljapaneku jaoks valiku. Tegelikult oli töid 300 ringis: portreed, loodus ja muud teemad. Vanakooli keskuse vahendusel on näitused toimunud lisaks Pärnule Tallinna Püha Vaimu kirikus ja Leedu ning Läti linnades või asulates. Töö käib näituste korraldamiseks Soomes, Rootsis, Taanis.
Arvo Soovik mäletas Johannat alates teisest-kolmandast eluaastast. Ta märkis, et Johanna nimetas oma maale oma lasteks. Kui ta aeg-ajalt mõne oma lastest ära kinkis, siis tegi Johanna alati samasuguse autentse maali selle asemele. Mitte kunagi ta ei müünud oma maale ega trükiseid. Kõik läksid eranditult kingitustena jagamisele.
Johanna maeti tema ema juurde Pärnu Alevi kalmistule nagu oli seda ikka soovinud sõnadega: „ema sülle”. Arvo Soovik, Johanna sugulane ja hoolekandja (enne Tammiste hooldekodut) mängis kalmukünkal hüvastijätuks suupillil kauni rahvaliku loo:
Nii kui üks pääsuke läeb lendes kõrgele,
et vaevalt näha veel läeb ülesse.
:,:Nii on me eluteel, mis läheb taevasse,
nii kui üks pääsuke läeb kõrgele.:,:
Samal teemaal:
