Eduard Kakko, Tori valla aukodanik. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Esmaspäeval, 11. novembril, tähistas Tori vald oma 7. sünnipäeva, mille puhul toimus Sindi seltsimajas pidulik tunnustusüritus. Vallavalitsus austas silmapaistvaid inimesi ja organisatsioone, kes on andnud olulise panuse Tori valla arengusse ja kohaliku elu edendamisse. Volikogu 17. oktoobri istungi otsusel omistati valla kõrgeim autasu, Tori valla aukodaniku nimetus ja valla vapimärk Eduard Kakkole.
Aukodanikuks nimetamise seletuskirjas hinntakse kõrgelt Eduard Kakko panust Tori valla ja kogu Pärnumaa arengusse eelkõige tema vaimulikutöös. „Kui ei ole piisavat põhjust ära öelda, siis tavaliselt teen, mida minult palutakse,” avaldas Eduard kümmekond aastat tagasi oma suurima puuduse, mis teda iseloomustab. Siis oli ta just kuuekümneseks saanud.
Peres oli Eduard kahe õe järel kolmas laps. Ta mäletab hästi ema õpetatud õhtupalveid, aga ka külapoistelt õpitud rumalate laulude laulmist. Neil juhtudel võetud kodus vits välja, kuid mees ei heida seepärast emale midagi ette.
Isa töötas alatasa – kuni ühel õhtul ta suure õnnetuse tõttu enam üle koduläve ei astunud. Ema jäi kuue lapsega üksinda. Suvel käis noorhärra emaga kolhoosi heinatöödel. Hiljem ühinesid temaga nooremad vennadki.
Oma usuletulekut peab ta endalegi justnagu mingiks müsteeriumiks ja mäletab aegu Lohu talutoas Suigu koguduse inimeste hulgas, pärastpoole Pärnu Immaanueli palvelas. Eduardi arvates toimus tema uuestisünd ilmselt 7. klassis käimise ajal Pärnu Internaatkooli ühiselamus, aga teadliku otsuse usuelu elama hakata tegi ta alles vene armeest naasmise järel. Toimus ühinemine Immaanueli Baptistikogudusega, hiljem Suigu Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusega.
Eduard jätkas õppimist Tihemetsa Sovhoostehnikumi põllumajanduse mehhaniseerimise erialal. Kolm aastat tööd Pärivere sovhoosis töökoja juhatajana, seejärel eesrindlik traktorist.
Mõte elus edasi minna viis otsuseni otsida uusi väljakutseid kodust kaugemal. Lääne-Siberi naftaväljad näisid huvipakkuva väljakutsena. Pealegi paistsid sügis ja kevad sealses piirkonnas hästi kaunite aastaegadena. Kõige kangema külmaga langes aga temperatuur -56 kraadini Celsiuse järgi. Kaaslaste suhtumine tegi äkilise kannapöörde, kui selgus, et Eduard polegi kommunist, vaid hoopis baptist. Peagi sundis haigus mehe kodumaale tagasi pöörduma. Kodumaal leidus tööd Pärnu Kolhooside Ehituskontoris katlakütjana. Tõsise usumehena jäi Eduard ootama, mida Loojal talle edaspidiseks pakkuda oleks.
1989. aastal kutsus vastselt avatava Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Peeter Roosimaa (1989–1994) Eduardi usuteadust õppima. Akadeemilises vaatess õpitust olulisemaks peab ta aga hoopis tollel etapil saadud elukogemusi õppejõudude ja kaastudengitega.
Küsimusele, kuidas talle tuli kutse vaimulikule tööle asumiseks, vastab nüüdne valla aukodanik ootamatul viisil: „Ma ei ole iialgi ennast pidanud vaimulikuks töötegijaks, kuigi olen seda teinud pikema aja oma elust.” Talle on selge, et peab vaimulikku tööd tegema oma kodukohas. Samas on ta täitnud tühimike seal kus abi vajatud. „Koguduse tööst väljaspool olen kaasa löönud nii Eesti Kaitseväes, Kaitseliidus kui koolis.”
Eduardi tööde ja tegemiste nimekiri on pikk, võiks öelda ka kirju. Lisaks eelöeldule töötas ta kaua aega pärast seminari läbimist kõrvuti Suigu koguduse teenimisega ehitus- ja metsatöödel. Alates aastast 2004. on õpetanud Pärnu Raeküla Gümnaasiumis filosoofiat, eetikat, usundilugu, joonestamist. Gümnaasiumi astme kaotamise järel läks tööõpetuse ja tehnoloogia õpetajaks, olles selle kõrvalt veel füüsika ja abiõpetaja. Juba seminaripäevil hakkas ta andma usundilugu Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi põhikooli osas, hiljem tolleaegses Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis.
Seminari lõpetamise ja Suigu koguduse kõrvalt on teenitud 15 aastat Tootsi ja 10 aastat Pärnu-Jaagupi tööpunktis. 10 aasta kestel on Pärnu Saalemi koguduses piiblitunde peetud. Ühel aastal abistas Lihula kogudust. Koormus oli kohati üsna suur. Hommikusest Tootsi teenistusest tuli lõunaks sõita Lihulasse. Abikätt läks vaja pastor Joosep Tammo presidentuuri ajal. Joosep Tammo Kanada aastal teenis Eduard Pärnu Immaanuli kogudust. Lisaks sellele on ta olnud alates 2004. aastast Kaitseliidu Pärnumaa Maleva vaimulik. Samuti on teenitud Kilingi-Nõmme vabakogudust.
Eduard räägib, et kaplanitöös on tulnud pidevalt kõnelda meestega, kes Pühakirjast midagi eriti ei arva. Kuid sellele vaatamata rõhutab ta paari Piibli kirjakohta. Esmalt: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust” (Ps 37:3). Eduard leiab, et igale ausale ja enesest lugupidavale eestlasele peavad need kolm asja olema vankumatult enesestmõistetavad.
Teine rõhuasetus asub Uues Testamendis: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest” (Jh 15:13). See pole mitte ainult Kristuse pärand. Eduardi sõnul on see olnud meie rahva vabaduse hind läbi paljude ohvrite minevikust tänaseni.
Tunnustuse seletuskirjas öeldakse, et Eduard on oma jutluste ja piiblitundidega avaldanud head mõju väga paljudele inimestele: „Pole sündmust Pärnumaal, kus ta jutlust ei peaks või toetavaid sõnu ei ütleks. Oma isamaalise hoiaku ja sõnavõttude ning vaimulikuna tehtud töö eest on Eduard Kakko vääriline kandma Tori valla aukodaniku tiitlit!”
Samal teemal:
Kaplan rääkis õpilastele, et elu ongi vahel meie ümber kahenäoline